Sa kõnnid neid põlevaid radu
jalajälgedes tärkamas lilled
sa tuled kui ingel kuid kuulutad kadu
ja tahtmatult mõtlen ma millex
ära peatu ma palun ära meenuta mind
ja neid jäädavalt kadunud aegu
päike las edasi soojendab sind
mis minu jaox loojus just praegu
ja kõnnid neid põlevaid põlevaid teid
ma jällegi mõtlen et millex
vaid valu ja pisaraid endaga tõid
me surma ja syytyse lilled