Põueoda / Indrek Hirv (1990)

Puud suruvad end vastu aknaraame,
kui kartes klaasi salavahedust.
Päev tõuseb, ahastav ja kaame

ning neelab öökimiseni ööjahedust.

Mu hingetühjus tundub kaunis jube
(kõik ennast reedavad, kõik müüvad end),
kui kõnnin läbi kraamimata tube
(ja kes ei müü, on ammu põgenend).

Kumb on meist rohkem abivajaja?
Sa tuled (kui sa oled olemas).
Tuul keerab rentslis märgi aja- ja
puulehti. Homme hall on maas.

Sa seisad poris, lumivalge palg...
tuul läbib mind kui raagus võserikku.
Ja mul jääb vahele üks värsijalg.
Ja ma ei leia toosist ühtki tikku.

x x x / Killu Loona

Tule, talv, minu juurde.
Peidan su pea oma sülle.
Seisame. Puhkevad õide

tuhanded valged lilled.
Oleks jõgi, hüppaksin vette -
raske on elada jõeta.
Tule ja lange mu jalgade ette,
jumalata ja tõeta.
Tahame tummades tundides tungida
kadunud aarete filmi.
Külmades rindades tahame tunda me
teiste ja eneste silmi.
Oleks jõgi, hüppaksin vette.
Jääs on kõik jõed ja tiigid.
Surres keegi ei hoiata ette,
surm murrab maha ka riigid.
Kevad on kaugel, me teda ei karda.
pehmeid ja leebeid tuuli.
Pillavalt pilkavas pilgus on karda.
Sõnad uppunud huulil.