Aeg tundi löönd,
nüüd lähen püstipäi,
ei vaata taha,
kus jäänud askeldused,
piinav argipäevatõtt.
Ma jätan maha
koorma raske,
mida rohkem ma ei vaja.
Ma jätan maha
selle suure halli maja,
hallid unenäod
ja suud, mis täis on
tühja halli naeru.
Ma lähen püstipäi
ja ma ei tunne vaenu.
Kesk ilmtühja ilmakära
võtan varnast kuue,
lähen lihtsalt ära.