Kes mäletab
kes ka armastab
kes puudega sina peal
kes kõneleb tallatud mullaga
ja kuulamas tuuli käib
kes looduselt pärib jõudu
ja sõnugi võtab maast
sel sees elab sadu elusid
sel tuhat silma on peas
Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees