Mure / Liidia Tuulse

Mure kõnnib mu kõrval,
seirab varjuna kannul.
Elab mu sees,
jagab leiba ja aset.
Avab silmad,
suleb silmad.
Veristab südame seinu,
taob meelekohtadele,
kirtsutab hinge.

Muret isegi rõõm ei tapa.

TÄISKUU / Liidia Tuulse

Juba siis,
kui läbi kummipuu lehtede
vaatasin valgeks küüritud põrandale
aimasin su salavõimu,
peites end su pilgu eest
jahedate jalakate vahele.

Kui paistsid
sirelite lilladest õnnedest läbi,
muutsid mitmekordseks
aedaderasked lõhnad,
kogesin su imeuudsust
kevadööl.

Kui su madal latern
suveöö üürikeses rauguses
lähendas taeva ja maa,
jõudsin kolm korda
salata päikese ära
enne veretavat koitu.

Nüüd, mil paistad
kollaste vahtralehtede vahelt,
tahaksin vahetada tunglevad mõtted
su külma rahuga,
rabeleva rahutuse
sinu jäise ükskõiksusega.