Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su lauludest saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus.
Su tunded võtan omaks,
kuid pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks,
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästä end...
Võib-olla tõrksalt olen
ma hoidnud tundeid peos
Kuid selles hetkes põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud rõõm on õige?
Ei tea...kuid loobun kõigest...