Lumi sajab, sajab kõige üle.
Tuttav ahastus ja meeleheit
kaugenevad, kuni pole.
Istun lumes, märg on roosa kleit.
Sa läksid, hajudes seal lumesattu ...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu -
Suurt Vaikimist -, sul vaatan järele.
Mu veetlev hirm, sind tuhat korda tundnud
ma olen - tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdunud
end olen - kust?
Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?
Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.