Tulen toast, seal valmistasin lõuna,
väljas lillelõhn ja kukkub suveõunu.
Rohi liigub, lahkub õuna hing,
langemist puu ümber raske ring.
Kummardun ja võtan õuna maast,
killukese kurvast isamaast.
Põgeneb päikese lõõsasse
silmist soolaseid teri
Kirg oli ükskord – õõtsuv soo,
teinekord mühav meri.
Kirg oli ükskord...
Ah, mis sest enam.
Ära ole mulle kuri.