Need alpikanniõied
kaks valget
ja kaks punast
poolkülmavõetut
hilissügisel su peos
ja ometi ma neid ei suudle
ja klaver vaikib
noodivihik lahti peal
seal mängis viimati su poeg
ja seegi armas
mis sest et mängida ei oska ma
ka tšellol ega viiulil
nüüd seisad seal
just nagu
kummardudes kohal klahve
su õrn profiil
(ei teist tea sellist)
võiks äratada imetlust ka
sünges Goyas
mis rääkida veel
Botticellist
tumm muusika sind saadab
mööda klahve
siis vaikib seegi
sa lihtsalt seisad
ja muud ei teegi