Ta seisis pikas kitsas koridoris,
kus süda jättis lööke vahele,
üks suitsu, teine juudasuudlust noris,
ja kuskil polnud ruumi kahele.
Ta seisis seal ja tema nime hüüti.
Ta vastas. Naeru saatel sulgus uks.
Ja siiski veel üht ainuoma müüti
ta uskus, hääbumata lohutuks:
üht müüti pikast kitsast koridorist
ja kahest õnnelikust sealpool ust
ja käest, mis pärli hellalt tõstab porist,
ka siis, kui see ei tõota lunastust.