Eesti Luule / Estonian poetry

20.2.16

valge uks
valgeks võõbatud
peatselt löntsib sisse ilane vanamees
plekist kruus näpus
vahib vesisi silmi
itsitab
ülaste valgus ülaste kuma

pruunid majad sööbivad minusse enam kui
kollased
päike ulatub paraadnate
avatud suudesse küll
päriselt erutab mind
Pelgulinnas
aastate tagune tolm