Vihma näkku sajab,
kolbas tuikab valu.
Sõimusõnal sülgan koni suust.
Tõmban hõlmad kokku,
jalgu kuid ei taju,
ju need tehtud liiga pehmest puust.
Hämardudes linna jõuan,
pea ka lõpeb sadu.
Linn linn liig suur,
et olla lihast, luust.
Udu vajub alla,lähen
paremaks mul muutub meel.
Tean,et ootamas mind keegi,
üks blond naine, kes
ei räägi eesti keelt.