X X X / Piia Laanemäe

Tulijad nüüd ainult metsised
pime tuul kui purje on kannul
Sulen viimaseid viletsaid tänavaid
ja joosta ei jõua vaid tammun

Ma sajatan minekuid majades
kus loeti vahtratel hingi
Nii soojade silmavett vajades
kütan ahjudes leitud ma kingi

Ei ühtegi ole siin püsijat
või polnudki meil oma linna
pistan juustesse sule ma küsima
kas lendan või käes võib minna

Lahkumised 32/Tõnu Lääts

Ma arvasin, et armastan
sind nagu varem.
Siis äkki märkasin,
et polegi see enam nii.
Ei tea, kas süüdi aeg,
või silma hakand
           mõni parem,
kuid tundsin,
           et ma tahan
jälle olla prii.


Võib arvata,on maha
             jooksmata
mu sarved ikka.
Mul vahel tundub, nad
on üsna mahajooksmatud.
Küll lootnud,et ka ükskord
jõudnud sesse ikka,
kuid lootus petnud on
            ja iga päev
toob huvitavat,uut.


Seepärast,ära pahanda,
kui võtan oma asjad ma,ja lähen.
Kuis ütleb laulusalm,
on püsimatu minu meel.
On mulle vaiksest,rahulikust
elust liialt vähe.
Viib ainult edasi
ja lõppematu
           on mu tee...