Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias voos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.
Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?
Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind -- siis kunas, kunas,
kui mitte nüüd?
Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.
Mu hing jääb truuks.