KORIDOR / Mario Kivistik

Ta seisis pikas kitsas koridoris,
kus süda jättis lööke vahele,
üks suitsu, teine juudasuudlust noris,
ja kuskil polnud ruumi kahele.

Ta seisis seal ja tema nime hüüti.
Ta vastas. Naeru saatel sulgus uks.
Ja siiski veel üht ainuoma müüti
ta uskus, hääbumata lohutuks:

üht müüti pikast kitsast koridorist
ja kahest õnnelikust sealpool ust
ja käest, mis pärli hellalt tõstab porist,
ka siis, kui see ei tõota lunastust.

HULLUD MIND VEETLEVAD NAISED (Annele)/ Priidu Beier

Hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
hullupööra mind veetleb
naerma kui puhkevad

üleolekut põlgust
kõike on naeru sees
ometi armastan neid ma
nende just hulluses

isegi kui nad mind naeraks
kibedalt vihaga
ometi neid ma just püüaks
haiglase ihaga

hullud mind veetlevad naised
hullud ja uhked nad
armastan ka kui kõik katsed
püüda neid luhtuvad