Istusid vaikselt. Istusid varjus.
Süda justnagu ära harjus.
Mälu ununes justnagu maha.
Vilkusid silmade roostesed rahad.
Mäluti mokkadest heidetud juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu
tuleb meil viia need viimased viljad.
Hiljem on hilja. Hilja ja hilja...
Istuti vaikselt. Jutuke kalgus.
Pilvist murened vaevane valgus.
Aeg oli ümber, õhtu ligi.
Pimeduse õlule kleepus kui pigi.
Istuti. Mullasse suubusid suud.
Sajandeid istuti. Midagist muud.
Viimaks jälle üks alustas juttu:
Õhtu on ligi, oh sõbruksed, ruttu...