ME SAAME NII RUTTU SUUREKS / Madli Morell (Maarja Undusk)

Me saame suureks nii ruttu
ja üha enam hakkavand tunda andma
sugupõlvede põdemised, mis meis peidus on.
Mis edasi, seda selgemini vaatame neile vastu.
Seda rusuvamaks saab sugupõlvede põdemiste koorem.

Me saame suureks nii ruttu
ega oska enam joosta, käes tulipunane vihmavari,
kõrgete lagede all,
kõrgete laudade vahel.
Meie punane vihmavari sai uba ammu
murtud keskelt katki.

Kõrgete laudade ja lagede ajad
on meie jaoks läbi.
Aga kui mõni laps ronib mu sülle,
teeb mu juustest patse ja harutab neid lahti,
olen nagu jälle natuke tagasi
neis möödunud aegades,
kui lapsed poevad mu sülle
ja tunnen nende sooja ihu enda vastas.

Nad võtavad mul käest kinni
ja viivad mu tagasi
tulipunase vihmavarju jooksude sisse.

Lapsed, mu juuksed on selleks,
et te saaksite neist punuda patse
ja ma katsun teha kõik, et te võiksite veel kaua
hoida ja uskuda oma tulipunast vihmavarju.

Neis paistavad olevat kaasas
sugupõlvede hirmud ja hädad.
Saame suureks ja tunneme nad endis ära.
Meil polegi vist õigust neist vabad olla.
Nad on selleks liiga põhjendatud

Lapsed, kes te punute patse mu juustest,
need hirmud on peidus ka teis.
Katsuge olla vaprad, kui kord tuleb teie kord
leinata oma tulipunast vihmavarju.

BOREAALNE FLOORA / Rein Sander

Su keha plastika, su hinge rütmid
ei muutu, ehkki saavad uue nime
ja ärkamisest saadik oled üksik
Su silmades on ilm, see ilm on pime
su keha plastika, su hinge rütmid
on samad, ehkki saavad uue kuju
su aiakamin jälle vajab kütmist
su eluloos on juhused ja tujud
su keha plastika, su hinge rütmid
on kestvad, ehkki saavad uue vormi
ei väljenda neid integraalid, logaritmid
ei tulevaikus, millest aimub tormi