X / Ilmar Särg

Üks vihm tuli mere takka,
üks suviselt sume sadu.
Poiss ronis tüdruku lakka
ja otsis põnevaid radu.

Ta naeris, avali hambad
ja püüdis tüdruku käsi.
All laudas määgisid lambad.
Ei nemad vist eales väsi.

Ei väsi ka tüdruk. Lakka
kaob poisi eest tasakesi.
Kuid vihm tuleb ikka takka.
Ja poiss. Ja pisaravesi.

Hetk vihmavarjus / Tarmo Urb

Vihm Sinu tõi
ja Päike viis
On õhus veel
Su kleidi kahin
Äng südames
nüüd pilvi vahin.

X X X / Valeria Ränik

Kes mäletab
kes ka armastab
kes puudega sina peal
kes kõneleb tallatud mullaga
ja kuulamas tuuli käib
kes looduselt pärib jõudu
ja sõnugi võtab maast
                     sel sees elab sadu elusid
                     sel tuhat silma on peas

X X X / Linda Ruud

Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees

Pihlakate meri / Hasso Krull

Olen väsinud. Pihlakate tuuled
toovad silmadesse vere kibeda:
näha veel ja tunda Sind, kas kuuled,
tahaks, aga üle libeda

teen pean murdma vahelt ristis puude,
varbad söestuvad ja lumised,
mõeldes, kuidas tühjenenud kuude
taga pilvedes Sa kumised.

Varjud, millel punased on ääred,
poevad sisse jäätand akendest,
haprad noorkuulõhnalised sääred
õhku hajuvad ja libe lest

merepõhjas vetikaisse neeldub.
Paokil olid kuldsed väravad.
Räägi sellelegi, kes Sinust keeldub,
kuidas pimeduses säravad

purpursed su liikmed, kuidas neile
kinnituvad lõhnad justkui vööd,
kuidas kaebed, kuivand kiviteile
vihmaks tõusevad kesk suvist ööd.

Mälestus / Ilmar Särg

Astub sisse su suletud uksest,
Tere! ja luba ei küsi.
Süda teeb jonksu rinnakorvis,
enam sõrmed paigal ei püsi.

Tuul tuleb aastate tagant.
Tähed kustuvad üksteise järel.
Astub välja su suletud uksest -
ära käi minu järel.

X X X / Tarmo Urb

Äkki
tabas meid vihmahoog
Mauhh
ja olime märjad
Üle me linnast käis
vihmahoog
pilved kui hullunud
härjad.
Ahne, haigutav,
näljane trepikoda
meid neelas.
Praeguseni ei kao
mu suult
märg Su suudlus
ja meelas...

X X X / Linda Ruud

Tume õhtu mõistujuttu vestis.
Ma ei tea, kus oled Sina nüüd.
Harilik näis kõik, mis kindlalt kestis,
kuni kajas vaikne ärahüüd.
Hetkeks silmad argirähmäst pesti:
nägin põlemas Su takust rüüd.
Pole unustust. Ma kannan igavesti
oma tuima mõistmatuse süüd.

X X X / Tarmo Urb

Sinu väikese jala
jäljed
minu südame
ääretus lumes
tulevad suvest
lähevad kevadesse
eal ei tuiska
kinni
magus haav
mis iial
ei parane
(1986)

X X X / Rein Sander

Endale elad
enese elu.
Endale kirjutad luulet.
Endale meenutad,
endale unustad
enese elu.

X X X / Rein Sander

Siiski vahel ta kumab,
tuli me sees.
Valgus su hingesisene.
Silmad varjul
laugude taga.
Valgus su hinge sisene.
Pimedus
sellest ei pisene.

Vanamoodne / Milvi Sepping

Ükskõik kui mitu korda lumesadu
mu akna taga muutuda võib vihmaks
või suvehaljus valgeks härmatiseks
- ma ootan sind.

Ükskõik kui mitu korda teede lagu
võib kättesaamatuks muuta meie rajad
- ma ootan sind.

Ükskõik kui mitu korda sidemetes
ma kannaks jällepõletatud sõrmi
või vermeis olen okkaist ise-endas
- ma ootan sind.

Mineja / Tõnu Lääts

Aeg tundi löönd,
nüüd lähen püstipäi,
ei vaata taha,
kus jäänud askeldused,
piinav argipäevatõtt.
Ma jätan maha
koorma raske,
mida rohkem ma ei vaja.
Ma jätan maha
selle suure halli maja,
hallid unenäod
ja suud, mis täis on
tühja halli naeru.
Ma lähen püstipäi
ja ma ei tunne vaenu.
Kesk ilmtühja ilmakära
võtan varnast kuue,
lähen lihtsalt ära.

Su kodu / Rein Sander

Su koju
sa tuled.
Su kodu
ukse
sa suled.
Su kodus
süütad
sa tuled.
Su kodus
olla
sa julged.

X X X / Ave Malken

Las ma lähen paljajalu
palverännul üle lume
las ma tunnen mis on valu
mis on vaesus mis on mure

Las ma leban hingetuna
südames on valuäng
kuni mõistan õnnetuna
elu pole pelgalt mäng

X X X / Vaapo Vaher

eemalolek
ruumiline pete
hooned kiirgavad
iseendasse
põlevad seesmiselt
purskuvad valla
leegid lahvavad akendest
see on tulekahju
sest on tuline kahju

X X X / Mart Velsker

Jääb ära viimne vaade rongidele,
mis viivuks peatuvad Su teivasjaamas.
Öölind on ootel olles karjuvhele,
kuid iga hetk taas halliks parveks saamas.

Kaob aina käänakusse tuleteri,
üksühte sulab kõik, mis viivuks nägid.
Nii jäämises kui sõidus elamegi,
meid kõikjalt leiab kõigeks püha mägi.

On veider munk Sus igavesti rännul.
Ta teab neist naasevatest palveteedest
vaid üksnes harrast endakssaamissoovi.

Kui lõpeb jõud, lind õhku tõuseb kännult
ja nöör jääb sõlmetutest palvekeedest.
Lõpp-peatus. Endast väljuda nüüd proovi.

X X X / Kalle Klein

iga kingsepp ei jää oma liistude juurde
ränga raha eest mõni neid võõralt maalt veab
mõni pilgutab silma ja hammustab huulde
mõni varastab kelle käest tont seda teab

mix ka mitte kui kvaliteet mujal on parem
kasu saab peale kukru ka reputatsioon
paljud tydinud elamast nii nagu varem
kuid kas siiski ei osutu teemandisoon

salakavalalt läikele lihvitud vasex
mille petlikkust lõputult peita ei saa
kulub sädelev kiht ja su loomingu tase
teiste stampide tolmu sees vedeleb maas

ja sa näed kuidas kõrgelt kaeb hävivat kõdu
sinu pilgete märklaud ning eilne rivaal
kel ei olnud kyll loojanguvaatega rõdu
aga teotahe hinges ja mõtete kaal

X X X / Piia Laanemäe

Kuhu ma õitsen end
vihmade päeval
silmad on katmata
hellad
kusagilt palved
mu sõrmile jäävad
ei kuule et
nutavad kellad
mu püüdi ja iha
ei puuduta sajud
andestust kerjavad
huuled
ehk maad kust need vihmad
mu kroonlehe taju
ei riiva kui
pajusid tuuled

Marie Under

http://et.wikipedia.org/wiki/Marie_Under

On külmakardin aknal toretsev / Aira Kaal

On külmakardin aknal toretsev.
Õhk on nii puhas, jäine ja kristalne.
Kuid kus on elu?
Elu põgeneb...
Sa teda hoidma pead kesk lumevalle!
On härmas puud kui õitsvad oksad reas.
Vist viimast korda õitsevad oksad nad täna?
Sest kevadel, kui ükskord tuleb see,
neil polegi ehk elumahlu enam.

X X X - Doris Kareva

Mu viimne kirg on ligi lund
surmhele, kirgas, seletund.

Saand lõppeks otsa võigas sõit.
Sääl taevapiiril tõuseb koit.

Mis pimestav ürgvalgus see!
Ma tuigun otse taevasse.

Käed sirutan: oo, hiilgav võit!
Ja siis on kõik.

Jah.
Siis on kõik.

Võlg - Olivia Saar

Iga hetk võtab midagi, midagi toob,
rohkem haarab kui vastu annab,
ega tulusid - kulusid kunagi
või kaalukausile panna:
alla vajub alati raskem pool
ja tühisem kõrgemal kõlgub,
äkki märkad - tahes või tahtmata
oled jäänud milleski võlgu.
Kuidas tasuda võlga enese ees,
kui kong on kuminal löönud?
Me oleme ajast ajani
omaenese tõdesid söönud.
Jääb seekordki maksmata enese võlg,
jääb seekordki enese kanda,
nii kerge on alati võtta vaid
ja raske on tagasi anda.

Talv - see on rahu / Leelo Tungal

Talv - see on rahu,
ent sina oled südasuve süda.

Palang, pilvetus.
Põlev mesi.
Tuliste pärnade tuul.
Kauge sügise hääl üle vee.
Linnutiibade peened noad.

Järsk tardus, ja kõik
lõikub pooleks.

Tuleb talv, tuleb rahu.
Ent sina oled
südasuve süda.

Nõnda mäletab meri taevast
pärast lõplikku lahkumist.

Ma lahkun hüvastijätmata / Tõnu Trubetsky

Ma lahkun hüvastijätmata
et ei kustuks su huulte
ja silmade
sära.

Ma lahkun hüvastijätmata
läbi kurjade tuulte
ja vihmade
täna.

Ma lahkun hüvastijätmata
et hoida su nuukseid
ja pisaraid
ära.

Ma lahkun hüvastijätmata
veel paitan su juukseid,
su kiharaid
täna.

Nostalgia / Ottniel Jürissaar

Ma tahaks veel kord olla väikene ja rumal
ja lasta kodumurul paljajalu ringi
ja karta, et mind vaatab taevast keegi jumal,
kui tihand välja mõelda pahanduse mingi.

Käest kinni tahaks hoida emal küünlakumal
ja saada jõulumehelt jälle mõne kingi.
Ja sikutada patsi plikal hambutumal.
Ja kanda esimesi pigistavaid kingi.

Ma tahaks veel kord teha kogemata püksi
ja jääda õpetuseks luku taha üksi.
Ja kas või iga kord tooks vitsad tuppa ise

ja võtaks vaikselt vastu nahaharimise,
kui kord veel olla võiksin väikene ja rumal
ja karta, et näeb kõike taevast vanajumal.

Heaoluriik / Indrek Liit

Kui torisejaks on töötav kodanik,
mured endal ammu mõõdanik.
Kodu ja pere ja töö ja auto,
ehk tahaks osta veel ühe lauto.
Mureks on see, et vabariik,
sellele sobib vist vaid piinapiik.
Sest kui muret ei ole, mis siis saab,
võib-olla tõesti muretsema peab ?
Ref: Minul küll selle laulu kirjutamise aegu,
tööd ei ole, liigun vaevu.
Torisemiseks aega tegelikult ei ole,
sest muret ei ole ja mõte ei ole kole.
Ole tark ja tugev, saad heaoluriigi,
otsime rahu, leiame viigi.
Kui kõht ja vaim vastu ei pea,
siis pigem uuri ja jälle tea.
Ei ole mul vaja seda välismaa abi,
Rahulikult paastun ja ei ole häbi.
Ootan kallid kaasmaalased ära,
küll teevad minustki härra.
Miks visata soppa ja pori ja pahet,
kas tahadki näha riigi musta palet ?
Ükski võimulolev isik ei kukuta Sind töölt,
miks karjud siis ta peale, puududes töölt ?
Saad Sa aru, et Sind ja Su nime ta ei riku,
isegi kui oled visanud talle põleva tiku.
Mõistata seda nüüd mõnda aega
ja ütle oma kaasmaalasele viisakalt head aega
kui tema töö juurde nõu lähed küsima,
et kuidas me kallid saame edasi püsima.

X X X / Stirlits Myllerson

mul meeldib see maja
mis seestpoolt tuhmilt nüüd kajab
kopliliinidel end vaevaliselt küürakil ajab -
läbi käind sealt sajad-tuhanded kurguhäälsed kajad
boheemilikult üle siis värviks
mis ajaks tsaari küll närvi...
mida veel vajad -

ARMASTUSLAUL UUELE MAAILMALE / Jürgen Rooste

mu arm on Uues Maailmas
ta lõhnab nagu vana puumaja
kütmata koridor –
kõdu külma ja juhuslike rottide järele
aga hiired hiired on need kes
kribavad-kribistavad mööda mu
siseõnarusi
mu arm on Uues Maailmas
ta peegeldub nonde poiste silmes
kelle tööks on olemine
kelle osaks on kulgemine
pole neil sihti ei pidet
ühiskonnaga paar habrast sidet
valla on maailm metsik
metsiku ees
mu arm on Uues Maailmas
rattaga rallib ta
su auklikke teid mu Taanilinn
kelm on ta pilk ja
karm tema otsus
elu ilusamad tantsusammud
seab ta su asfaldi
rahutusse tuksumisse
too katusekambrite pöörane piiga
kleidis õhedas liiga õhedas õhtus
mu arm on Uues Maailmas
ma näen ta silmi kui uinun
oma maailmade hämaruses
ma tallan ta teid 
tagasi aegade algusse
kui ma olin laps olin vaba
ma ei tahaks tagasi sinna
aga ma tahan tagasi tagasi
kui aias sirel kui kibuvits
kui aias mölakas malts
kui tänavad lõhnasid
lootusest ja lohutusest
ja märgiti alles maha
me tänase maailma
mänge ja piire
ja mängiti alles maha
kummitusmaju ja lasketiire
mu arm on Uues Maailmas
ja mina ühes temaga
mu süda murdub
aja jäälõhkuja ees
aga ma mängin edasi
ma olen tõeline mees
mul on käes hääd kaartid
mul on käes mu kallima käsi
mu arm on Uues Maailmas –
ajan pungi ja kardan öökülma
ja kunagi istutatakse mind ümber
ja juuri ma enam ei aja
ei vaja

Luuleruum. Doris Kareva.

http://vikerraadio.err.ee/helid?main_id=1974671

Pide / Jaanus Tamm

Mis kauge vastukaja
ei see küll vähene
ei jõua nõnda paljut-
ki panna tähele

Kuis huilgab rõdul tuuli
neid peidus on see kõik
ka see mis kõrvust möödub
see kõige tähtsam hõik

LÄBI SELLE AASTA, LELU/ Jaanus Tamm

Läbi selle aasta, lelu
mõelnud Sinust. Ikka.
Nukk on nukk.
Ta ümber kummub kapsliks olevik.
Loodepäike.
Ajapikku vari võrsub pikaks.

Kas ei ole aastaga ta juba liiga pikk?
365 päeva kestel
olen mõnel loetud korral tundnud
Sinu keha.
Mõnes teises: äranaerdud
süda iha keskel
olen Sulle mõelnud.

Ära ärka, kui ei taha.

Ära ärka, kulla lelu, nukk on inimene!
Vari kasvab loodepäikses justkui igavene.

Tuulevaikuse tunnil / Minni Nurme

Tuulevaikuse tunnil
leht ei puuduta lehte
latv ei sahise -
pelk valgusejanu

Oks oksa kõrval nõtke
kummatigi tugev
soontes valguse eliksiir
sõnatu värelus

X X X Jüri Talvet

Oma käe ma luban pilvele
et tunda taevaste suudlust
oma jalad ma luban merele
et taibata jälgede puhtust
oma huuled ma luban päikesele
et kanda välkude julgust
oma silmad luban ma sinule
armust kui süda hullub

x x x / Jaanus Tamm

Püüdsin sind meenutada,
ent mällu ei visandunud
ainsatki joont. Oled sa
õhk, ilma milleta lihtsalt
ei saa?

x x x / Aleksander Suuman

Su silmad on öine ookean. Pole kuud,
pole tuult.

MERE ÄÄRDE (lõik) / Rein Sander

pelk naeratus, üks äraolev pilk
üks siht, üks rännusuund, üks puhkehetk
üks väsinud ja naerev inimene
üks meri, terve meri soolast vett