26.9.12

x x x / Leelo Tungal

Elatanud näitlejanna magab.
Sosinatest kahiseb ta maja.
Klaaside ja kardinate taga
kõnnib elu - terav lavastaja,

tellib uusi pikki näitemänge,
jagab enneolematuid rolle...
Õhk on linnakevadiselt vänge,
läbi sirelite sõidab trolle,

sõidab sadu autosid ja tramme
läbi varisenud toomingate.
Möödaruttajate kõrke samme
sumedaks teeb akna sametkate.

Proovilava päikselised tolmud
unenägudesse kogunevad.
Kordub kõik, mis kunagi on olnud -
kordub sama kergelt nagu kevad.

Toas kui teatris jälle pöördub lava.
Avanevad uksed ja maailmad.
Noore, algava ja armastava
lapse näos on näitlejanna silmad.

Hyvastijätt / Karl Martin Sinijärv

Sa kõnnid neid põlevaid radu
jalajälgedes tärkamas lilled
sa tuled kui ingel kuid kuulutad kadu

ja tahtmatult mõtlen ma millex

ära peatu ma palun ära meenuta mind
ja neid jäädavalt kadunud aegu
päike las edasi soojendab sind
mis minu jaox loojus just praegu

ja kõnnid neid põlevaid põlevaid teid
ma jällegi mõtlen et millex
vaid valu ja pisaraid endaga tõid
me surma ja syytyse lilled