Äkki
tabas meid vihmahoog
Mauhh
ja olime märjad
Üle me linnast käis
vihmahoog
pilved kui hullunud
härjad.
Ahne, haigutav,
näljane trepikoda
meid neelas.
Praeguseni ei kao
mu suult
märg Su suudlus
ja meelas...
Tume õhtu mõistujuttu vestis.
Ma ei tea, kus oled Sina nüüd.
Harilik näis kõik, mis kindlalt kestis,
kuni kajas vaikne ärahüüd.
Hetkeks silmad argirähmäst pesti:
nägin põlemas Su takust rüüd.
Pole unustust. Ma kannan igavesti
oma tuima mõistmatuse süüd.