X X X / Linda Ruud

Kaks paralleelset sirget
ruttasid lõpmatusse
seal nad kohtuma pidid
taevaste ennete järgi
Miljardeid valgusaastaid
läbisid ärevuses
pimedas tühjuses kuni
võlutult lõikusid
Sestpeale said neist kiired
lõputult eemalduvad
Mis on inimlik valu
nende kurbuse ees

Pihlakate meri / Hasso Krull

Olen väsinud. Pihlakate tuuled
toovad silmadesse vere kibeda:
näha veel ja tunda Sind, kas kuuled,
tahaks, aga üle libeda

teen pean murdma vahelt ristis puude,
varbad söestuvad ja lumised,
mõeldes, kuidas tühjenenud kuude
taga pilvedes Sa kumised.

Varjud, millel punased on ääred,
poevad sisse jäätand akendest,
haprad noorkuulõhnalised sääred
õhku hajuvad ja libe lest

merepõhjas vetikaisse neeldub.
Paokil olid kuldsed väravad.
Räägi sellelegi, kes Sinust keeldub,
kuidas pimeduses säravad

purpursed su liikmed, kuidas neile
kinnituvad lõhnad justkui vööd,
kuidas kaebed, kuivand kiviteile
vihmaks tõusevad kesk suvist ööd.