TALVEUNES / Liidia Tuulse

Nüüd lumi kaitsva müüri ette sajab
ja kustutab kõik vanad suusarajad.

Me suhkrust katusel on mustad helmeread
Et need on tihased, kas seda tead?
Ja valgeid jäneseid on tulvil tarad,
nad lumeüksinduses polegi nii arad.
Me väravasse tuisand kõrge hang,
kuid vabatahtlikult ma olen sinu vang.
Näe, õhtutaevas läidab veelgi leegi.
Meist peale tihaste ei teagi keegi.
Ma jään su juurde kuni sajab lund,
et koldetule paistel näha suvest und.

Sidruniballaad / Artur Alliksaar (15.4.1923 – 12.8.1966)

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma
tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu
võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom,
sünnivad väiksesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult
suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun,
ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.
Ta ringutab magusalt
ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma
kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat
ja veel rohkemgi ja millest
ükski teist ei korda.
Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid
taevamaastikke.
Ööd on aga pimedad, ja
mis saab siis, kui keegi tuleb,
võtab kuu sidrunipuust,
viib ta koju ja pigistab ta mahla tilkhaaval oma
teeklaasi kihisema?!