Ära lähed sa täna,
tagasi vaatamata,
lumele liibun ma taas,
valgust nägemata.
Silmile laskub udu,
pisaraid tunda tahan.
Ära lähed sa taas.
(vanemad mul on vanad).
Lumi me ihu tunneb.
(Lapse liikmed on vahast).
Kaua veel lendama pead,
selleks et jätta mind maha,
lumi on külm minu all,
süda mul valutab aga
(mööda rohelist muru
kõnnivad lapse jalad).
Laps ja lumi ja päike,
armastus kogu aja,
uni ja valged tuvid,
teiega tulla tahan.
Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
2.3.15
23.2.15
ON KUSTUNUD / Jüri Talvet
Sind suudlen keset päeva, siidjas juus,
ja merre julgelt heidan oma ihu,
sind aina kohates, kas vees või päikeses
või kuumal kaljul, unelevas meelas,
kus eal ei kuuldu hääl:
on tuli kustunud.
Kui loojub päev, sind suudlen taas ja taas,
su valgeist jalgadest ma imen kuldset üdi,
su rohelisse urgu ma ennast poetan
ja hõbedasel liival uinun kuni
kord ulmas öeldakse:
on tuli kustunud.
Siis öö on. Lumi rõhub sind,
su lagendikke jää, su künkaid tuul,
su valgust pimedus ja mind mu hirm.
Kuid üksilduse tummal müüril
ma aina kujutlen su armsaid silmi
neid joonistades oma hingele,
kui ilmsi ammugi
on tuli kustunud,
neid joonistades oma hingele.
ja merre julgelt heidan oma ihu,
sind aina kohates, kas vees või päikeses
või kuumal kaljul, unelevas meelas,
kus eal ei kuuldu hääl:
on tuli kustunud.
Kui loojub päev, sind suudlen taas ja taas,
su valgeist jalgadest ma imen kuldset üdi,
su rohelisse urgu ma ennast poetan
ja hõbedasel liival uinun kuni
kord ulmas öeldakse:
on tuli kustunud.
Siis öö on. Lumi rõhub sind,
su lagendikke jää, su künkaid tuul,
su valgust pimedus ja mind mu hirm.
Kuid üksilduse tummal müüril
ma aina kujutlen su armsaid silmi
neid joonistades oma hingele,
kui ilmsi ammugi
on tuli kustunud,
neid joonistades oma hingele.
Tellimine:
Postitused (Atom)