Revala hümn / Tõnu Trubetsky

Ma näen tuld Ocrielaes ja mäeharjal linna
Ma näen neid kellel kirved käes tuleb minna
Ma näen udu mis jahutab heinakuist niitu

Ma näen hiit ohvrisuitsu ja põlevaid riitu
Ma näen sadu mis peletab keskpäiset põuda
Ma näen radu mida mööda võib kuhugi jõuda
Ma näen ilu rehealustes õhtute aegu
Ma näen süsi mis koldes veel hõõguvad praegu
Ma näen ööd lahe kohal ja viikingilaeva
Ma näen saart mis merega ühendab taeva
Ma näen maad kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd suuri kive ja Revala randa

X X X / Karl Martin Sinijärv

ei ole musta lage mu toal
minu põrand on säravalt valge
öösel ja yxi ei kellegi loal
ma piinavaid põletan halge

mu suits tõuseb joana yles
keegi ei ava mu ust
nende pilvede surmavas syles
mu lagigi peatselt on must

mina suhtun surmasse nagu kolm viiesse

surma ma oma majja ei lase
las ytleb õues oma järjekordse
 tere hommikust

ta tuleb ja läheb just nii
nagu mina seda tahan
häbelikult naeratav mantlita must
ärgu varjaku ennast mu kardina taha
lävepakule voltigu ase
ja haukugu siis kui tahab
kui sellex on lust
ööbida soovib ex heitku siis maha
mu majal ei olegi siseust

moodne laokoon
kui uued myyrid just on laotud yles
ja sina väidad et seal sees on praod
ka sinu olematud vead siis leiavad
nad yles
ja jälle kerivad end sinu ymber maod
 siis ikka kõrgub hobu keset linna
ja hyva on kui yldse lastaxe sul minna