X / Leelo Tungal

LÄBI RÄITSMEHÄITSMETE JÄLLE
kõnelen sinule sinust.
Nõnda sa kõnnid seal kusagil,
kõigist mu sõnadest sõnutud,
liig armas, liig õrn,
liiga endine
räitsmehäitsmete aurus.
Värske lumede lõhn on see,
mis aurab su ripsmeilt ja riietelt.
Sinu päevane tee on see.
Kuid läbi tulise naha,
läbi mustade ripsmete imbub
vanu hapraid ja aegunuid sõnu,
mille tähendus seisab usus.
Minu sajatet räitsmete nimbus
hubiseb kohal su pea.
Oled mu saadetud sõnadest sõnutud,
olgu ööd sulle minuta mõnutud,
rõõmud riivitud, kurbused keelatud,
kuumad pisarad leigena keelatud.
Ole väsinud hellusevargusest,
ole rikas mu jagatud vaesusest.
Läbi räitsmehäitsmete jälle
kõnelen sinuga sinust,
olles su kaugetest lausetest lausutud.

X X X / Rein Sander

Olen end alati natuke võörana tundnud
nagu me kõik sellel soisel ja kivisel maal.
Kõnelen. Tõsised nimed me puudele oleme andnud.
Maameelselt kõlavad vaher ja pedajas, saar.
Ühtainsat võõramaa puud
aga elupuuks kutsume üha
mõtlema pean, millest johtub see imeline seik.
Tähendab tõesti nii palju me elus ta müha?
Sügistuules ta alla me läheme kõik.
Kõik. Ja kui midagi siia me jätame maha,
on see me elu, me metsad ja puud, meie maa.
Natuke võõras. On temas me raod ja me sahad.
Kivid ja laukad. Ja elupuu iginoor raag.