X / Vaike Mäeoja

Ma puutusin su palitut,
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.

TEDA ON VÄHEMALT KOLM / Aleksander Suuman

Teda on vähemalt kolm.
Tuleb hommiku poole ööd.

Kui uksest ei saa,
siis aknast;

kui aknast ei saa,
siis seinast läbi ta tuleb.

Tal on punased põsed,
portfellinutsakas,

lai kaabu, pikk sall,
ja tulnud nõu küsima.

On aga veel nii hoos,
et ei kuula nõu.

Jättes lauale tagasikätt
koduveini pudeli, juba ta läheb;

vandeseltslaslikult pilgutades silma
aimuvasse hommikusse läheb.