Toda õhtut ei ole nüüd enam, ent valgus
valgub aknedest öössekui tunagi.
Peatun tuulise nurga peal inimsalus.
jälle ootan sind nagu tundagi?
Mina kindlalt ei tea, sina aamugi mitte.
Sina miskit ei tea, justkui tunagi.
Maalib varju neoonisähv lombivette.
Ma ei unusta sind. Nagu tunagi.
Kõigile Eesti luule huvilistele / This page is created for all people who are interested in Estonian poetry.
24.10.16
X / Vaike Mäeoja
Ma puutusin su palitut,
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.
mu armas,
soe, tuttav nagu pehme öö ta
käis,
see öö mu ööde kõrval rippus
varnas,
justnagu sada aastat saanud täis.
Ma puutusin su kingi,
minu armas,
kimp varbaid nendes erksalt
ärkvel käis,
müts riiulil metslooma uljast
karvast,
see uljus sinule vast külge jäi.
Aeg-ajalt oled kuskil urus pelus
ja muutud aina kahepaiksemaks,
ent mina olen ka ju alles elus,
päev-päevalt jääb mu ümber
vaiksemaks.
Su riided, mida olen puutunud
on minu armastuseks muutunud.
Tellimine:
Postitused (Atom)