X X X / Aira Kaal

Ilusal ööl
kuupaistel
heliseb maailm
ja tähtede kilkeid kaikub
See sünnib kõik vaikuse sees
ja suurendab veelgi vaikust
Õnnelikud, kes loevad
või laulavad,
need kes oma surma
on üle elanud
või jäädavalt uinunud
Kuid kõige õnnelikumad
õiglase und ehk magavad -
väsinult, sügavalt,
vabad mõistmise vaevast
Salane sära
või helisev vaikus,
kes mõistataks ära?
- - - - - - - -
Väinavette end uputab
meeltu kuu
Varjuribadeks muserdub
hiiglapuu
Kõik laguneb, hälbib,
kuid elab
ja heliseb võidurõõmsalt
joobudes enam ja enam
vaikuse särast
Mida küll maailm ootab?
Jumala pärast -
teist nii ilusat ööd
küll tasuks tal loota!

EHITAJAD / Jüri Talvet

Mõnikord, kui oled unustanud end minu juurde
olen tundnud: jah, nüüd tabagu mind välk!
Ärgu tulgugi ärkamist!
Kuid sa tõused ja ärkan mina
ja jälle on meie vahel klaas,
mida mööda libisedes käsi tajub külma.
Päev läbi suhtleme asjade ja kehade kaudu,
telefonitoru liibub kõrva külge,
kuid kohale ei jõua muu kui pelk sõnum,
lõhnatu, värvitu, soojuseta.
Vastavalt oma vormile, suurusele
ja soole inimesed kord lähenevad
üksteisele, kord kaugenevad.
Tekkinud on hulganisti vastavusi,
mida kinnitavad lapsed.
Ainult nende käekeste all sulab klaas,
ainult nemad eksimatult leiavad
üles hinge salamere öös.
Siis kordub kõik: nad kasvavad,
ärkavad, teavad, katsuvad
mitte eales unustada oma
kohust ehitada klaasist seina.