Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
Puudel on haarmed väänlevad, vihavad,
põõsastel turris turjad.
Seintel on kõrvad roosad ja lihavad,
tumedatel tundlad kurjad.
Udu on umbne, jäine ja hall,
kellegi jäljed on akna all,
jäljed, mis kuskilt ei alga.
Toru on hargil, kuid telefois
kordub tasane ähvardav pomin
salgad...salgad...salgad...
Seisad kui roimalt tabat,
kestab kimääride sabat,
veriseid sulgi sajab,
peegliski tõmbleb ajutu lõust.
Voolmetes võppub maja,
mulksuvad nurgad ja sopid.
Ruhmiku kurku topid,
oksendad kõigest jõust.
Ma istun kamina juures
On õdus ja hubane.
Ja äratab uniseid mõtteid
see soojus tubane.
Tuul kahiseb akende taga,
seal huilgab ja lainetab tuisk.
Ja kutsub mind, kutsub mind kaasa
ta meelitav-kohutva huisk.
Kord, kui mul veel kaminat polnud
ma tuisuga pistsin rinda.
Kuid küdeva kamina juurest
nii kergesti tuisku ei minda.
Miks hoiab mind unises vangis
soojus tubane?
Miks hoiab paljusid vangis
soojus tubane?
Miks laseme hoida end vangis?
Miks rahul me oleme vangis?
Ma istun kamina juures.
Ei õdus, ei hubane.
1964