X X X / Linda Ruud

Näe, tulekera merre laskub

ja meenub loojang miljon aastat tagasi

Sel silmapilgul sinuga on vaid üks olnud hing

ja laotub üle pihkude ta helendus

ehk inimese või ehk linu looma oma

Kas muudega sa iial jagasidki hetke

Kas päris lähedal saab ollagi

kes on veel sama toores, poolik

ning sõnavangis kui sa isegi

MÜRGITUS / Linda Ruud

 Puudel on haarmed väänlevad, vihavad,

põõsastel turris turjad.

Seintel on kõrvad roosad ja lihavad,

tumedatel tundlad kurjad.

Udu on umbne, jäine ja hall, 

kellegi jäljed on akna all,

jäljed, mis kuskilt ei alga.

Toru on hargil, kuid telefois

kordub tasane ähvardav pomin

salgad...salgad...salgad...

Seisad kui roimalt tabat,

kestab kimääride sabat,

veriseid sulgi sajab,

peegliski tõmbleb ajutu lõust.

Voolmetes võppub maja, 

mulksuvad nurgad ja sopid.

Ruhmiku kurku topid, 

oksendad kõigest jõust.