Arütmia / Priidu Beier

 Su häält nüüd kannan ma endas

ja midagi muud mu õlgu ei koorma
kui punane leevike kes sinna lendas
saaks taltsutada mu südame metslooma

su häält ma silitan argsi ja suudlen
su häält oma pihus võplevat tunnen
kui abitut linnupoega keda me huuled
vaid neavad ah surma - ja unustusunne

ja härmatis katab su kahvatut nägu
vaid õhuga ühte see häälgi sulada võib
öös libahundina visklen ei teagu ei nägu
mul ole vaid ainult mu sõnade kuri võim

SEL ÖÖL / Leelo Tungal

SEL ÖÖL MA

kas lähen hulluks
või muutun
või muutub miski.
Kaheksas pilvemarm
murrab end linna.
Raputan eneselt võtmeketid
ja tulen joonistama
tulekirju su seintele.
Su enda nime, su enda nime,
millest põleb mu tuba.
Põlegu sinugi oma
su enda nimest.
Olgu me mõlemad kodutud,
eks näis siis, kus kohtame teineteist.
Minu sõnade peal on
tulekahjumärk.
Sel ööl ma
kas lähen hulluks
või muutub miski?
Kõik määrdub ja muutub omaks.
Küünal kustus.
Mu pimeduse peal on
tulekahjumärk.