X / Doris Kareva

METS OLI SUUR, METS SEISIS NAGU MÜÜR
me võimiste ja võimatuste vahel.
Öö hakkas, väljas jõudis juba jahe.

Mets seisis - mustendav sünksirge müür.

Üks naine, seljas ülehele rüü, 
seal pimedusest ilmus nähtavale
ja tuli, aina tuli lähemale
see naine, seljas ülehele rüü.

Ta ümber lehvis une hõbesõõr.

Ta naeris endamisi, temas tuksus elu.

Ta tuli kiirel sammul paljajalu,

ta ümber lehvis une hõbesõõr.

Mets oli suur. Mets seisis nagu müür.

Kaotusseis / Mario Kivistik

See kõik, mis mälus kees ja samas jahtus,
et pinnale jäi üksnes hüübiv vaht - 

see taandus tõeks, mis vaevu hinge mahtus, 

et oli kolmas, kelle tõttu polnud kaht.

Ei, ükski mööduv aasta pole süütu,

ja uue suultki kostab räige hõik.

Kas olla narr või ainult narriks hüütu, 

sel pole tähtsust. Ikka kaotad kõik.