X / Leelo Tungal

KÕIK SÕBRAUKSED ENESELE NAELUTAND,
ma tulen, hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.
Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega palju kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel preagu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleloitnud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski, lämbununa tulekutee lämbsusest
ma tulen, kahetsedes iga sammu.
Näen sind. Kaob tuulte trots ja uhkus -
su pilgus sulan merekarva suhkruks. 

Karje / Kersti Kelgo

on aina võhivõõrad minu ümber

hulk võõraid kõndimas mu teel ja toas

ning irvitades küsimas miks sünge

ning alatihti nukker olen ma

ma midagi ei mõista kosta vastu

ei rohulible kombel tõsta pead

ma olen õlul kandnud taeva raskust

mis kodukaotus on liiga hästi tean

ja nõnda päevast päeva pingul närvid

kui hirmutatud kiskja valvet pean

kord tuhmumas kord lõõmamas kõik värvid

kui hingepalvet värsse kordan peast

Tol päeval varastasin iseenda

ja lahkusin sest ruumist hääletult.

Veel selja taga musti helbeid lendas

neist tuhakspõletatud päevikuist

ja piltidest. Ma maalides kord olin 

üks õnnelik ja lootusrikas laps. 

Ent joobununa trampides nüüd hüüdsin - 

näe diletanti! Istu, sõber - kaks!

Ning laperdades mõrkjas sügistuules

kui tühi valge paberpuhas leht,

kas öelda võin, üht hoomamatut luues,

hetk, peatu, sest see armastus on eht?