KAKS KIRJA SINULE / Sulev Kübarsepp

I

Meie vastuolud seovad meid
aga eriti ei lähenda
ikka kinnitame
armastades
armastades
oma elu
piiridesse jääda

Aga meeles
kõrged kerged taevapilved
nagu teise ellu
peatumata sõudmas
Juhuseid ja
hetki
tagamaid
selgeks rääkida
ei ole enam jõudu
kui on siduma meid jäänud
selgusetus vaid

On see armastus või
mõistmine
mis annab jõudu
mööda minna endast
kaasas miljon aastat
ahastust ja õudu
meeles
          hoida
kõrge pilve sõudu
üle selle
maa
mis ikka
omaks
saab


II
Kõik on jama
ka see et olin
tarvis on
unustada
iga päev isemoodi
        Hämaras on
        Sina ei tea
        külm on Sina ei tea
        aga näe kõneleda elust
        niimoodi läheb moodi
Kas meie saame tasa
kas meie jääme tasa
valuga makstes
armastada
et jääda
unustada et olla
täna veel elus

Äkitselt juhtub kõik
langeb valguseime
Sinu silmile
pime
seletab
Õiguse
nime

KAKS ETÜÜDI SINULE II / Sulev Kübarsepp

Ellu mis kirgastes hetkedes põleb
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam

See pole see millest räägime ikka

midagi ütleme vaikides ära

suudlen su armu su kannatust pikka

suudlen su õrnust su silmadesära

Päevi on palju päevi on vähe

heledaid öid lummab unede taga

elu ja armastus kuluvad pähe

oh me ei maga oh me ei maga

Praegune unelm kord rõhub me õlgu

kanname sündi kanname hukku

aga vaid sellele oleme võlgu

kes lahti meid paiskas kes keeras meid lukku

Saatuse raamatuid lapates langeb

kuivanud õisis kui liblikaid maha

Kuulame vaikust ta kõne on valge

vaikuse huuled on valged kui vaha