X X X / Leelo Tungal

Ei mina sinu silmadesse mahu.
Ükskõik, mis püüan - üle jääb must pool.
Must pool, kus pole loota hingerahu,
see pool, kus sünnib sapp ja silmasool.

Pruun pilk mu küljest võtab helge tahu,
kõik ilmilu neelab võimas vool.
Ent halba ometigi maha ma ei tahu.
Sest pilk ei ole peitel, viil või nool.

Ta pole julm. Ja sestap teebki kurja,
ta lihtsalt võtab nõudmatagi urja.
Mu enda mõtteist mõra kasvab praoks.

Pool mind on varjus, aga poole turja
kõik mured laon, ning niita läheb kurja.
Ja pikk on tema minek minu jaoks...

PÕUEODA / Indrek Hirv

Puud suruvad end vastu aknaraame,
kui kartes klaasi salavahedust.
Päev tõuseb, ahastav ja kaame

ning neelab öökimiseni ööjahedust.

Mu hingetühjus tundub kaunis jube
(kõik ennast reedavad, kõik müüvad end),
kui kõnnin läbi kraamimata tube
(ja kes ei müü, on ammu põgenend).

Kumb on meist rohkem abivajaja?
Sa tuled (kui sa oled olemas).
Tuul keerab rentslis märgi aja- ja
puulehti. Homme hall on maas.

Sa seisad poris, lumivalge palg...
tuul läbib mind kui raagus võserikku.
Ja mul jääb vahele üks värsijalg.
Ja ma ei leia toosist ühtki tikku.