18.12.12

KASS / Lehte Hainsalu

Ta tuleb, su jalgade vastu end surub,
ja paitab ja ketrab ja nurrub ja nurub.
Küll jalaga tõukad või noomid et aitab,
ta ikkagi tuleb ja sabaga paitab.

Sind kiidab ja ülistab, nühkides sääri,
ehk sina küll koguni kiitust ei vääri.

Mis õnne! Ta eneseuhkusest vaba.
Ja sõpruse hinnaks on heeringasaba.

13.12.12

x x x / Salme Lepik

Tahtsin ikka paremana
tulla, kui ma olin.
Tahtsin näida paremana, 
kui su juurde tulin.

Mõnikord ma tahan tulla,
nõnda nagu olen.
Halvana või heana, nõnda
nagu lihtsalt olen.

Aga, tahan või ei taha,
paremaks ma muutun
juba ühestainsast pelgast
mõttest, mis sind puutub.

Ja võib-olla, et need hetked
olengi ma
kõige
parem, ilusam ja puhtam,
võltsimata, õige.

Põueoda / Indrek Hirv (1990)

Puud suruvad end vastu aknaraame,
kui kartes klaasi salavahedust.
Päev tõuseb, ahastav ja kaame
ning neelab öökimiseni ööjahedust.

Mu hingetühjus tundub kaunis jube
(kõik ennast reedavad, kõik müüvad end),
kui kõnnin läbi kraamimata tube
(ja kes ei müü, on ammu põgenend).

Kumb on meist rohkem abivajaja?
Sa tuled (kui sa oled olemas).
Tuul keerab rentslis märgi aja- ja
puulehti. Homme hall on maas.

Sa seisad poris, lumivalge palg...
tuul läbib mind kui raagus võserikku.
Ja mul jääb vahele üks värsijalg.
Ja ma ei leia toosist ühtki tikku.

8.12.12

x x x / Killu Loona

Tule, talv, minu juurde.
Peidan su pea oma sülle.
Seisame. Puhkevad õide
tuhanded valged lilled.
Oleks jõgi, hüppaksin vette -
raske on elada jõeta.
Tule ja lange mu jalgade ette,
jumalata ja tõeta.
Tahame tummades tundides tungida
kadunud aarete filmi.
Külmades rindades tahame tunda me
teiste ja eneste silmi.
Oleks jõgi, hüppaksin vette.
Jääs on kõik jõed ja tiigid.
Surres keegi ei hoiata ette,
surm murrab maha ka riigid.
Kevad on kaugel, me teda ei karda.
pehmeid ja leebeid tuuli.
Pillavalt pilkavas pilgus on karda.
Sõnad uppunud huulil.

4.12.12

Südatalvel / Andres Lättemäe

Pehmetes lumepesades
nagu hauduvad kanad
istuvad majad - 
vatitekk valge
üle ja ümber...
Hangede vahele
kaevatud rajad
kitsana viivad
kaevule, kambri.

3.12.12

x x x / Doris Kareva

See tüdruk ei tule enam ta teiseks 
on saanud
Puuks või kiviks või tuleks
või kust mina tean.

Aga tänavanurgal on külm,
tule soojenda ennast.
Must koer meile järgneb,
silmis otsatu ulg.

x x x / Triinu Mari Ots

Teksased kohvi ja kingad
mõned katkutud kanapead
kas tõesti nii kõrgelt neid hindad
ja ennast nii madalaks pead

Ma armastan rahvast ja masse
seltskonda ja selles teid
kes ei taha vaid välispasse
ning kutsuvaid võõramaa teid

x x x / Urmas Tigane


Läbi värsi-võru
tuksleb sõrmus
vääriskivi õitseb auraks
ümber käevõru.

30.11.12

x x x / Mart Velsker

KAKS INIMEST TUISU KÄES KOKKU SAID
ja tuisu käes lahku läksid.
Üks aru sai liiga hilja vist
ja teine sai liiga äkki,
et öelda neil oli olnud need
kaks kohatult rohelist sõna.
Siis ühele varjuks sai lagi vaid
ning teisele kõdunud põrand.
Tuul vilistab jäistes kirstudes
ning jalgasid katab lumi.
Meid kõiki vast vastu hommikut
käib painamas hääletu uni.

HOIA ELUST KINNI HAMMASTEGA / Doris Kareva

Hoia elust kinni hammastega.
Nuta, naera, kisenda kui peab. 
Olen sinu kõrval. Kuid ei sega.
Kumbki teisest liiga vähe teab.

Igaüks on ihuüksi sõjas.
Kelle vastu? Enda. Kelle poolt?
Üheaegselt kumbki oma majas
külaliste ootel klopib koort.

Arva, kas neid tuleb? Pole tähtis,
nagu pole tähtis vahukoor.
Rõdult näeme öösel samu tähti.
Ikka nähakse, kui oled noor.

Kui sa kukud, minul pole valus.
Lihtsalt miski tühjemaks jääb seest.
Unes nutan, kuigi pole alust,
sinu nagu iseenda eest.

x x x / Vaapo Vaher

täna näib mulle
inimeseksolek
heledana
aknad avanevad
sissepoolegi ja
hoone sisikonnas
liigub käratult mu silm
skalpelli lõige on valutu
ja puhas
Santa Maria
valge punasel on ju
nõndasamuti tõde
kui punane valgel

29.11.12

Hellus / Erni Krusten

Mina seisin põllupeenral
lõo lõõritamise all,
mesilaste sumina sees.
Sina tulid suurte väljade poolt,
jooksid mööda
ja ulatasid naerdes
mulle rukkilille,
ainsa oma suurest kimbust
sinise nagu taevas.
Kui hea,
et sa ei teinud seda tõsiselt.
Rukkilill, mis sa mulle kinkisid,
oli alles kastemärg,
aga enne kui kaste haihtus,
ei mäletanud sa enam
ei mind ega oma ülemeelikust.
Kui hea, et sa tegid seda naerdes,
vallatult, lapse muretusega.
Kui hea, et sa seda enam ei tee.
Ainult ükskord võib nõnda üllatada.

28.11.12

x x x / Mart Põllumäe

Vali kummale poole sa asud
mõlemat iial ei saa
Kuid vaata et valik oleks õige
alati võidavad vaid õiged

23.11.12

x x x / Ike Volkov

ma kuulan praegu 
vaikust nagu muusikat
mis kostab kuskilt kaugelt väga tasa
sa kõnnid kuskil kaugel uue pluusiga
ja nõnda oleme siis päris tasa
su rinnal nööp on lahti ja sealt vilksatab
mu näpujälje ammukustund kuma
nüüd istud koolipingis ja su
pilk on maas
just nagu küsiksid sa tulemiseks luba

x x x / Anneli Tago-Piir

Üks pakitsev salasoov
hõõgub kurgus ja laugude taga.
Tulipõletav kirejoon
tõrjub und. Ma ei maga, ei maga.
Oh, et mu süda ka alati
täis on pööraseid tujutuuli!
Üks meeletu salasoov -
tundma õppida sinu huuli.

20.11.12

x x x / Kaie Talviste

Aos aduda põhjavee kargust
mida lõunagi leitsak ei puutu
nagu julgete varjatud argust
keldri akna ees rõskunud ruutu

Soe südapäev läheneb servist
kastepisarad pelguvad rohtu
soovib sipelgas teisele tervist
hiljem enam võib-olla ei kohtu

Saladus / Silvi Kalda

Olen uppunud
tuhandeid kordi
Su silmade
meres,
aga Sina
pole mind
päästnud.

19.11.12

x x x / Ülle Põlma

Minu pisarad pole muud
kui silmajärvedesse langenud
ja seal veeks saanud lumi
Talve alguse lumi
mis sajab hallikasvalgeil päevil
läbi niiske õhu
kleepudes mu näole ja juustesse
Kõikjal on nüüd lume nukker lõhn

x x x / Jaan Kaplinski

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemale. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemal korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämärusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel
kas appihüüd või karjatus: "Minge ära!
Ärge jätke mind üksi!"
Või mõlemad korraga.

x x x / Leili Andre

Varsti talvine tuju
ja lumi -
kõik kaob lõbusalt 
pärivett.

Igas suves
ka talvest on kumin,
igas talves
on kevadet.

10.11.12

Ideaalmaastik / Silvi Kalda

Ideaalmaastikul
laulsid kasteheinad
me peade kohal
ja pääsusilmad
ennustasid õnne...
kuid elu möödus Sinuta.

Üksiolemist õpitud on / Sulev Kübarsepp

Üksiolemist õpitud on
koos olles aastate kaupa
sest see mis meil pakkuda on 
kas tasubki vahetuskaupa
varjab sisemust luitunud tüll
ja väljas on külm ja kole
aga meie ei kurda küll
et midagi teha ei ole

7.11.12

x x x / Doris Kareva

KES KAUA HÜÜDIS ÕHTUSSE,
sel ära väsis hääl.

Ma nägin teda seismas sääl,
just selle ilma ääre pääl;
kõhn kuju kõrgel mäel.

Ma nägin teda seismas sääl;
ta kandis hingel rasket rüüd,
ta kandis mingit rasket süüd,
ta vaatas kaugusesse.

Kurbkähe metsik hüüd.

Ma nägin teda seismas sääl.
Ma temast mõtlen nüüd.

Lapsepõlveplika / Tõnu Trubetsky

Kui tulin tagasi siis seisis siin üks lapsepõlveplika
Ta patsid hoidsid itta-läände nagu kunagi
Ta oli samas väikses kleidis millega siin seisis ikka

See ei saanud päris sukkadeni ulatudagi

Siis tuli tahtmine mul teda veidi patsist sikutada
Kuid selle asemel ma hoopis tegin talle pai
Siis aitasin ta pesu nööri peale riputada
Ma ei saanud aru kuidas tema sellest aru sai

Võibolla oli selles tundekasvatuslik alge
Et hakkasime kahekesi kodu mängima
Ta ütles oota veidikene veel on väljas liiga valge
Kui liivakasti ehitasin sängi ma

Südamed / Jüri Talvet

Valu palub
paljajalu anub
(keegi noppis südameid 
ja pillas merre)

Milleks meile
teineteise eile?
(keegi noppis südameid
ja pillas merre)

Vihkab inimesi
igavesti vesi
(keegi noppis südameid
ja pillas merre)

29.10.12

x x x / Eve Piibeleht

ja ei olegi ööd meie ümber
ja ei olegi pimedust
sinu sinises pilgus ma kümblen
kurgus killuke unustust
ning see valutu varjutu valgus
voolab joana me üle ja sees
mulle tundub
liig ilus on algus
liig lähedal silmaveed

x x x / Krista Kajar

OI MERI, MU MERI, ei sinust mu janu saa täis!
Terve tumeda talve su järele igatsus käis.
Ei rõõmusta nõnda ükski kevade and
kui teada, et lumest ja jääst on varsti vaba su rand.
Seal on sinu tempel, mu lunastus, altar ja usk.
Seal sulavad lainetes möödunud päevade taagad ja tusk.
Ka surm tundub kerge ja lahke ja naeratav siin.
Et sind ei saa jagada, see on mu ainuke piin.

27.10.12

x x x / Eha Lättemäe

Aknaklaasist on näha
et liblikas on läinud.
Jätnud äärjooned
ja pirnipuu lehe.

21.10.12

x x x / Ave Alavainu (4.10.1942 – 3.4.2022)

Armastus suur, sa oled võlur,
võta kaasa mind,
sa oled pärl mu päevade halluses,

mu lootus, võta mind, võta mind.
Armastus suur, sa oled rõõm,
sa oled kannatus, su juurde
igaveseks jääda tahan ma,
võta mind, võta mind.
Tahan su kõrval end lapseks
taas naerda, tahan su kõrval
end muretuks nutta,
võta mind, võta mind.

3.10.12

x x x / Viivi Luik

Otsekui sõda, 
otsekui sündimine
kõik läheb mööda.

Sina ise oled igavene,
ise väljamõeldis,
ise armastus.

Inimeste hääl, mis
peegeldub unes,
on suur tuul.

Kahestumus / Tiiu Kokla

läbipaistev puudutus
sirutu vastu: ära
puuduta mind
võõra käega
lõhesta silmade soe
raugus liikmeisse poeb
tuttava väega
lähedus kuulmata
muutmata sinu:
sinu?

30.9.12

x x x /Kaie Talviste

Kõik on sama kõik on sama vale
tolmuks pihus kulus roosa kriit
jookseb pidurüüdest põrandale
hilpe kokku hoidnud traagelniit

Jumalaga kallim, mitte armsaim
liiga palju hälbis võrdset vaest
elust läbi minuta saad läbi
võtan ainult serpentiinid laest

Minuta on veidi vähem tsirkust
targalt taltsamaks saab naerupiir
kunagi ehk Kirke kingib kirkust
asjalikult merre murdub kiir

Jumalaga kallim, mitte armsaim
lihtsalt leiva küljest langes kild
pisku pärast tundku teised häbi
kerkib selja taga üles sild

x x x / Krista Kajar

VISALT JA VÄSINULT
külmas kevadöös
kordab lakkamatult kutset
kiivitaja

Visalt ja väsinult
rabiseb ruudule vihm

Visalt ja väsinult
pimedas
kordan su nime

Visalt ja väsinult
sosistab vastuseks
vihm

x x x / Rein Sander

leidub unustatud hingi, kel ei ole uksi
millest võiksid sisse minna, ees- ja tagauksi
pööningu- ja keldriuksi, kitsast sahverkappi
kel ei ole õhuakent, millest hüüda appi

26.9.12

x x x / Leelo Tungal

Elatanud näitlejanna magab.
Sosinatest kahiseb ta maja.
Klaaside ja kardinate taga
kõnnib elu - terav lavastaja,

tellib uusi pikki näitemänge,
jagab enneolematuid rolle...
Õhk on linnakevadiselt vänge,
läbi sirelite sõidab trolle,

sõidab sadu autosid ja tramme
läbi varisenud toomingate.
Möödaruttajate kõrke samme
sumedaks teeb akna sametkate.

Proovilava päikselised tolmud
unenägudesse kogunevad.
Kordub kõik, mis kunagi on olnud -
kordub sama kergelt nagu kevad.

Toas kui teatris jälle pöördub lava.
Avanevad uksed ja maailmad.
Noore, algava ja armastava
lapse näos on näitlejanna silmad.

Hyvastijätt / Karl Martin Sinijärv

Sa kõnnid neid põlevaid radu
jalajälgedes tärkamas lilled
sa tuled kui ingel kuid kuulutad kadu

ja tahtmatult mõtlen ma millex

ära peatu ma palun ära meenuta mind
ja neid jäädavalt kadunud aegu
päike las edasi soojendab sind
mis minu jaox loojus just praegu

ja kõnnid neid põlevaid põlevaid teid
ma jällegi mõtlen et millex
vaid valu ja pisaraid endaga tõid
me surma ja syytyse lilled

Kesklinnas, katkendlikult / Liisi Ojamaa

Vihmavesi mis äratab keha
vesi loikudes maas
Sinilillede haprad õied
munakivi ja paas
Ükskord nägin Sind selles kohas
Näib et tibutab taas
Vihmast võbisev linnakevad
autod teras ja klaas
Rahvasummast Su silmi otsin
kõhklev naeratus suul
ennast tunnetan läbi Sinu
Sinu häält matkib tuul
Vihmavesi mis äratab keha
vesi loikudes maas
Kui mitte varem siis ülehomme
näen Sind kindlasti taas

24.9.12

x x x / Taavi Tuulik

Rannakaasikus kumab mulda.
Juba mõtlesid minekule, 
neile teile, kust talvel ei tulda.
Suvi kutsub vaikides. Ole
jäänud päevil veel mere juures.
Valgeil klibuvallidel mine
piki randa, kus elab tuules
kõrvenõgeste õõtsumine.

Ta tuleb / Kaie Ilves

Ta tuleb,
tuleb vaikses öös,
kui tuuletu on ilm.
Ta tuleb siis,
kui ootad sa
ja kui su hingel külm.
Ta tuleb,
ta on varsti siin,
vaid oska näha sa.
Sa püüa kinni
ainus hetk,
kui tuppa vaatab ta.

22.9.12

Sisendus / Aira Kaal

Aken kinni ja kardinad ette!
Lõuani vanni vahuga vette!
Korda:
õnnelik, soe, lõhnav, kenagi:
igas päevas üks rõõm on,
ehk enamgi;
kui saavad teised -
eks suutma pead sinagi...
Nii nagu tema. Ja tema.
Ja minagi.

SA TULED IKKA TAGASI / Jüri Talvet

Vaikides tagasi tuled
ja mäletades üha 
lehtede lahkumissõnu
sina mu alatine
haprana lehvitad veel
külmal perroonil

Kuhu pean minema mina
kui suvi ei lakka
ja julmalt kõliseb naer

Oh tule talv ja too mind
oma murede uskumatut last
tagasi koju

18.9.12

TÄNA / Liidia Tuulse

Sa räägid eilsest.
Eilset pole.
Sa räägid homsest.
Homset pole.
Anna mulle üksainus päev,
kingi mulle üksainus ajatu mälestus
ühestainsast päevast.
Täna!

x x x / Antti Purre

vihaga hüppaksin aknast alla
armastusega end põletaksin
loobumine sinust on hullem
ei tapa vaid piinab
nagu nõelad küünte alla
põlevad tikud varvaste vahele
sinu kirjad jõuavad minuni
on minu käte vahel
parem hüppan aknast alla
õnneks esimene korrus
armastusega end põletan
uues armutules

16.9.12

BOHEEM / Sulev Kübarsepp

Tarvis on elada 
osata
teha rahagi
tahad või siis ei taha
vaadates ette pead vahel nägema tahagi
ette vaadates pead vahel vaatama tahagi
üht-teist jätmagi maha
kõik on niikuinii jama ja meelega
puhuti põrgusse põikad
pehme kuid selle eest terava meelega
hirmu ja armu lõikad

x x x / Ülle Põlma

Pöörase suve järel
tuleb kummaline sügis
kargeõhuline
läbipaistev
endassesulgunud
Niisama loendamatult
kui kuldseid lehti
jalge all
tulvab mu meeltesse
möödnund päevade
kadunud tundeid

x x x / Veiko Belials

Elu on etendus
rollide jada
kõikidel maskid on peas
Maske on palju
kõikideks puhkudeks
elutoa seinal nad reas

Sealt sa neid võtad
ja riputad ette
tõelise näo peidad ära
Külmalt ja kõveralt
maski pealt vastu
valvenaeratus särab

9.9.12

Loits / Priidu Beier

Ilmu nüüd minu kalk haldjatar
ilmu nüüd kuskilt säält Tuhalaanest
kus sa rõõmsalt piparkooke vaid küpsetad

ilmu ükskõik mis maailmakaarest
ilmu nüüd ilmu nüüd ometi
kas ma töesti pean panema maha
oma korstnapühkija tööameti
tõttama Mulgimaa pärapõrgu

otsima tuult lumeväljadelt
otsima tütarlast isepäist -/- tuisust
otsima armutut südamemurdjat
otsima Tuhalaanest või Õisust

tuulevihinast tormist ja tuisust

3.9.12

x x x / Raimond Kaugver

Eile Sind ma ei tundnud,
ei Sina mind ka.
Täna tundub, kui oleksin alati ma,
Sinu kõrval siin lõkke ees istunud.
Suvepäevadel liitis meid rõkkav rõõm,
nüüd mul hinges heliseb palve:
et ka siis veel meid ühendaks sõpruse rõõm,
kui kord saabuvad sügis ja talved.

31.8.12

x x x / Juhan Viiding

Sügisemees
tõmbab koomale hommikukuue
õhtul
ja õhtukuue
öösel
sügisemees
läheneb oma südamele
suleb suu
suudleb unes
kõiki suvenaisi
vaatab öhe
ja kõneleb
kinnisilmi
käed ristis
maaga ja taevaga
sügisemees aimab
kodutuna
oma algavat rändu
koju

Lahkumised I / Rein Sander

Saatsid mu teele sõnatult
Suve soojus
peitus su huultes

Ladvad jäid tühjaks
Liuglesid maa poole
Lehed sügisetuules

Sügise tinase taeva all
kadusid sõnad kõik tuulde

Sõitsin ja mõtlesin sinule
- õiepungades puule

30.8.12

x x x / Jaanus Tamm

Sügisõhtuid armastan; kaminaid,
peekreid, veini, sinu siidrüühõlmad 
sahisevad sirmi taga. Sekund!
Oleme me homme teised?
Oleme me täna samad?
Just needsamad halud koldes:
tule paistel puhkeb õide
laua peeglil veinipeeker.

x x x / Minni Nurme

Kui tõuseb torm
kõik jõud on juurtes

ladvad õõtsuvad nagu lained -
juured kõvasti ankrus

Kaotusseis / Mario Kivistik

See kõik, mis mälus kees ja samas jahtus,
et pinnale jäi üksnes hüübiv vaht -
see taandus tõeks, mis vaevu hinge mahtus,
et oli kolmas, kelle tõttu polnud kaht.

Ei, ükski mööduv aasta pole süütu
ja uue suultki kostab räige hõik.
Kas olla narr või ainult narriks hüütu,
sel pole tähtsust. Ikka kaotad kõik.

24.8.12

Hilja / Liidia Tuulse

Taevas on kõrge ja sinine, 
puu ruskes ookris.
Õhk, mida joon, on kauge,
on päikest täis nagu märtsis.
Aga sina ei tule.

Sa tuled alles siis,
kui viimse lehe viib tuul.
Sa tuled siis,
kui olen vaesem kui raagus oksad puul.
Siis on hilja.

22.8.12

Kuidas elaksid? (lõik) / Johannes Semper

Kui sul sõpra poleks, kes on ustav,
kellest tuge tunned kitsal ajal,
kuristik kui ees sul mustab
ja sa nõu ning abi vajad, -
kuidas elaksid?

Kui sul puuduks kõige kallim
tema lähedus ja lembus
ning su elu hallimast näiks hallim
kui ta hellus ja ta lembus
kõik su tuled põlema ei süütaks,
puuduks see, kes iga sõõmu
sinu peekrist rüüpaks,
olgu kurbust, olgu rõõmu, -
kuidas elaksid?

17.8.12

PÜHENDUS NR. 17 / Jaanus Tamm

Nagu Sa näed - ma haihtun kui tuul.
Mu jutud - ähm augustitaevas.
Pärnu. Sadam. Laksuv muul.
Kesköö kodutud laevad.

Pihke lubati pluusile hetkeks,
paluti tulla, kui uuesti aega.
Teadsin kõike: ka tulemust ette,
all selle ähvrase taeva.

II (Enne kui otsustad surmale) / Ly Martson

Sa tahad talle surmaotsust teha...
Kas tõesti Sa ei tunne hingevalu,
kui tillukene olevus Su kehas
Su külge klammerdub, Sind usaldab ja palub?
Sa oled ainus, kes saab kaitsta teda,
ta ise veel ei suuda põgeneda.

Üks rakk Su enesest, Su jõust mis sirgub,
üks kild, noh, kas või hetkelembusest...
Sa oota vaid, las ise ta kord virgub,
kui aeg saab täis, Su üsa embusest!
Sul siiski kaua elust mõelda tasuks,
kui tahad otsustada surma kasuks.

12.8.12

Restoranivaade / Aivo Lõhmus

End kodus sa ehtisid kaua,
veel praegu lõhnab odöör.
Nüüd konjak on minu poolt laual,
lisaks veel Becher liköör.
Külma liha ja salatit näsid,
tihti tühjaks saab napsiklaas.
Valan täis ja jälle mu käsi
on su põlvel. Ja pilgud on maas.
Lood orkestrilt kõlavad tunased,
saalis käälevad inimsuhted
on mikrofonidel punased
ja kitarridel mustad juhtmed.

30.7.12

Valgusega / Vaike Mäeoja

On valgus langenud mu jalge alla,
ma seda sügisesse maasse tallan
või endassegi keset kirgast halla.
On valgus langenud mu soovi alla.

Mu soovid langenud on proovi alla,
võib-olla ma ei päästagi neid valla.
Öö unustusse siiski neid ei kalla,
mus soovid langenud on proovi alla.

Näen mustjat hobust nagu sooja leiba
kesk asfaldi ja õhu jahenemist,
ma võin neis julgeid mälestusi leida

või mälestuste argset mahenemist.
Kui valgustada oma valgusega,
eks maailm täitu loova algusega?

X X X / Leelo Tungal

Nüüd lahtus lembus
ja hall argipäev
jäi vaid meile alles.
Leppides sellega,
lahkumist pelgan vaid.
Lõplikku lahkumist tõotasin küll,
ma sulle,
üksinda nüüd ma jäin.
Kuid kas sest kasu said?
Endisi tundeid
ehk leida ma veel kord võiksin -
kumbki meist võita ju
pettumusi endas saaks.
Eksimust trotsides
taastada tundeid kõiki...
Kallis, ma tean, et saaks
alata kõike taas!

Romanss / Ilmi Kolla (4.6.1933 – 18.12.1954)

Ei suutnud unustada sind.
Sa tulid jälle minu teele.
Su kunagine uhke pilk
lõi jälle lõkkele mu meeled.

Sind vihkasin ja mõttest mul
su hellad sõnad surid.
Kõik kustus aegamööda siis,
kuid nüüd sa jälle tulid...

Ning tuhat unustatud tuld
said jälle uueks ohvrituleks.
Mu iga valu, iga rõõm
su poole leegitsedes põles.

Ei suutnud unustada sind...

29.7.12

X X X / Taavi Tuulik

Nüüd igal kohtumisel
juba on kulla hind.
Näen sind. Oled küll ise,
aga ei tunne mind.

Jäiseks kahvatab ruumi
sinu nii tühi pilk.
Nagu paistaksin läbi.
Jäätuva klaasi helk.

Ma siis lähen, mu taga
kinni nõksatab uks.
Oskad, siis ole vaba.
Oktoobris jään kadunuks.

X X X / Kaie Talviste

Segi peopesas viimne kui joon
mõtted ripuvad mõlemat kätt
Kõike mida ei lubanud toon
hiljem andestab hüvastijätt

Mis sest kullast ja keelatud teest
Ära lõuga su elu on plekk
Helmed kukuvad tumedast keest
iga kohale alles jääb plekk

Vanaks hooletult saab iga uus
lõpeb hooletult haaratud moon
oled rutakalt milleski muus
segi peopesas viimne kui joon.

28.6.12

Hommikud ja roosid / Tõnu Talvet

Mõtted varisevad.
Ihu. Kalged lumed.
Õhtu nagu laup
sinu puhtas unes.
Väeti soov, mis
ihus ihkab tuge.
Jahe juus - ja tähed
kuumas lumes!
Hommikud ja roos
sinu puhtas unes.

26.6.12

Uued nipid halvad ajad / Peeter Erik Ots

Pahurlased õõnestavad 
autoriteeti
joonistavad laaberdajad
panevad tapeeti

ülikud ja kulakesed
rahvavararöövlid
pindapidi üle kesta
kestetakse höövlid

vilemehed viisistajad
ettekirjutajad
nüüd nii mõnigi neist ise mõtleb
kehvad kõigil ajad

kokkuvõttes vilistusi
õõnestusi rööve
tehakse vist meie kallal
pahanduse proove

Tähehelin / Vladimir Beekman

Läheme õhtul,
läheme rohekal õhtul
kuhugi, kus meid ei nähta, 
väsinud päevaste pilkude koormast.
Kaugele inimestest ja tuledest,
sügise selgeisse sahinaisse.

Külm ja puhas on maa,
ta on viinakuu viinaga pestud,
lõhkab mägilavendlist ja härmajääst.
Tule mu ligi,
pista jääkülmad käed sooja mu kaenla alla
ja kuulame koos tähtede helinat.
Ainult kaine meeletu meelest
tähed on tummad kui kalad.
Nõnda võib räbuks raisata
kõik need rohekad õhtud.
Tule mu ligi,
kuuled ju tähehelinat?
Oleme maa lapsed,
oleme viinakuust purjus,
täna läheme kumeda kupli servani
ja katsume käega klaasi,
millest on tehtud tähed.

17.6.12

X X X / Juhan Viiding

Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi.
Vaevab mind üks ammututtav kohin,
oh, kui oleks kõik üksainus suvi.
Mälestuste pääle kasvab rohi,
rohu pääle sajab ükskord lumi,
lume pääle vajub ükskord nõgi.
Kauged ajad. Mälestustejõgi.

X X X / Aleksander Suuman

Ei ole õige öelda, et inimesed 
tulevad ja lähevad,
on inimesi,
kes tulevad
ja kunagi ei lähe.
Nad on sooja hommiku sarnased.
Nad tulevad
ja tulevad
ja tulek on lõputu liginemine.

On inimesi
kes lähevad
külmas ja rõskes õhtus.
Nad lähevad
ja lähevad
ja nende ümber
võbisevad varjud
ja minek on lõpmatu eemaldumine.

Hämaruse viivul / Loona Laas

Liig pime on siin, 
et näha su palet,
mis on nii kohutavalt valge, 
et näha su silmi,
mis pilluvad kiirgavaid sädemekilde.
Kuid ma ei ihkagi valgust,
sest tee su südamesse
on hele ja selge.

11.6.12

X X X Lehte Hainsalu

Roheline. VÄLKUDE VALGUSEL
Raksatab -
raksatab südaöö tuline nool
terava otsaga pilvedest alla,
õhus veel murdosa sekundist
õõtsub ta händ.

Kärgatus -
kärgatus tuhandeks lõhestab soo.
Pahinal vihmavett kosena kallab,
otsekui pilliroog elutult variseb mänd.

Välgatus -
välgatus hetketi valgustab toa,
akna all istuja pinguli kehast
vajutab läbi ta teravaks ihutud noa.

Põletab -
põletab kortsunud kirjake kätt,
jutustab möödunud päevade ehast.
Sellest on kustunud lembuse hüvastijätt.

X X X / Ülle Põldma

Jäine vaikus
üle lagendikuavaruste
õhus võbelev lindude naer
külmus kinni
Ammu kadusid kurgede kolmnurgad
kaugusesse
kahutanud mullal
jääb vaid ohata

3.6.12

X X X / Mare Albri

Kiirustad. Jalad. Ja tänav.
Kuhu jõuad, Sa siiski ei tea.
Mul on südames otsatu täna,
üks käsi. Üks pai. Ja üks pea.

X X X / Taavi Tuulik

Libiseme pinda pidi,
sügavik võib olla valus. 
Sisemised salapiirid
nagu ahelad on jalus.

Südamed on segi, aga
miskit ei saa öeldud ära.
Kahtleme, kuid kelles? Usu,
niigi säilib salapära.

Veel jõuad Tallinnasse:

26.5.12

X X X / Jaanus Tamm

MIS OLIME, SELLEKS KA SAAME, ME TEOD,
meie vaidlused, rõõmud, mured, nutt ja naer
sulab märtsiveeks, aprilliveeks, jõgede
kevadahnesse voolamisse sulame,
valgume, armas, saab vesi selgeks või
sogaseks või mürgiseks, ei meie tea.
Millised olime, sellisteks saame. Vesi.

20.5.12

Naiste elu / Lehte Hainsalu

Kel naisel on olnud mitu meest,
sel pole olnud kedagi.
Kel olnud vaid üksainus mees,
sel pole olnud sedagi.
Kel pole olnud üldse meest,
see elanud kah kuidagi
ja rõõmus olnud muidugi.

X X X Minni Nurme (30.10.1917 – 22.11.1994)

Mõnikord igatsen algusesse
kerilaudade taha
istuda voki ette
või õlgede pääle maha

Mõnikord igatsen algusesse
aega mis oli ammu
tarbenõud tihti siis kadakapuust
oli meestel ja naistel rammu

Taredes lapsed kui ubinad
petti täis linad ja tassid
kibu ja kirnud kõik kadakapuust
nurgas koerad ja kassid.

17.5.12

Adru / Liidia Tuulse

Uus andestav päev
tõuseb sinise puhtuse piirilt
Leppinud laine libistab
kurnatud kaljule
valget vahtu.

Päikese tuli paistab
pilvede paokil aknast.
Kimp varaseid kiiri
lehvikuna taltunud merel.

Maa ja mere muutumatul lävel
hingeldab merekarva adru.
Leinab merepõhja
vabanenult igavesest ööst.
Surm ja kadu vabaduses ja valguses.
Läikleb viimselt.

X X X / Antti Purre

kui kõik on elust lahkunud
ja jäänud üksnes sina
kui kõik on elust lahkunud
ja jäänud üksnes mina
siis tea
et sina
oled järgmine

X X X / Marko Koljak

mul on kax elu
kui suren yhest
jääb teine
kui saax siis surex ma yhest
kuid ainult sellest
mis mind elamast takistab

Rauk ja keha / Peep Linno

Olen noor kuid rauk
mis teha hing on rauk
kuid noore keha pool on rauk
ja pool on noor
nagu koit ja nagu eha
sibul nagu küüslauk
maitselt vana

mul keha noor
kuid hing on
vana rauk mis teha

15.5.12

Sinine terass / Marie Under (27.3.1883-25.9.1980)

Täis roosat eha sinine terrass,
kus punast tülli laotand akendele
ning purpurrätiku mu õlgadele
päev loojenev, nii kaunilt kustumas.

Kui verev roosikimp veel hõõgumas
ta taevas - suurem õde lilledele,
kes armust haiged. Aldis lõhnadele,
ma trepi vanal astmel istumas.

Siin pudeneva halli kivi praos
kõik kummel argsi valgeid õisi ajab
ja kressid rohu niiskenevas vaos

Kui leegid ülesroomavad mu kingi,
ent põõsalt, peenralt lõhnu, lõhnu sajab,
see meeli uimastab kui õndsus mingi.

Kibe kohv / Tundmatu tegija

Säramas ja helendamas hommikuvalguses
Sinu juurest lahkuda ma veel ei saa.
Hellus ja valu on nüüd ka Sinu silmades.
Minu kõrval vaikid Sa,
peidad pilku mu eest.
Ees on lahkumine
kohvki kibe on.
Akna taga värelema
hommikuvalguses
suudlusedki hiljaks jäänd,
veel täna lahkume.
Läheb meelest kunagi kõik
ka meie armastus.
Ununeb hellus ja rõõm
jääb vaid mälestus.
Ees on lahkumine,
kohvki kibe on.
Võib-olla kunagi me veel
nähes teineteist
kiirustades möödume,
võõrad saanud meist.
Ees on lahkumine,
kohvki kibe on.