X X X / Taavi Tuulik

kogu aeg olen armastanud udu
mitte seepärast
et hallikstõmbunud õhk
katab kinni kesapõldude kõleduse
ja langevad saarelehed
ta tuleb merelt ja
                        luhtadelt
sinu nimi on tal kaasas
ja vaikus ja linnusuled
kõik maastikud on hajevil
iga teed pidi on keegi
                          tulemas

KAKS KIRJA SINULE / Sulev Kübarsepp

I

Meie vastuolud seovad meid
aga eriti ei lähenda
ikka kinnitame
armastades
armastades
oma elu
piiridesse jääda

Aga meeles
kõrged kerged taevapilved
nagu teise ellu
peatumata sõudmas
Juhuseid ja
hetki
tagamaid
selgeks rääkida
ei ole enam jõudu
kui on siduma meid jäänud
selgusetus vaid

On see armastus või
mõistmine
mis annab jõudu
mööda minna endast
kaasas miljon aastat
ahastust ja õudu
meeles
          hoida
kõrge pilve sõudu
üle selle
maa
mis ikka
omaks
saab


II
Kõik on jama
ka see et olin
tarvis on
unustada
iga päev isemoodi
        Hämaras on
        Sina ei tea
        külm on Sina ei tea
        aga näe kõneleda elust
        niimoodi läheb moodi
Kas meie saame tasa
kas meie jääme tasa
valuga makstes
armastada
et jääda
unustada et olla
täna veel elus

Äkitselt juhtub kõik
langeb valguseime
Sinu silmile
pime
seletab
Õiguse
nime

TALVEUNES / Liidia Tuulse

Nüüd lumi kaitsva müüri ette sajab
ja kustutab kõik vanad suusarajad.

Me suhkrust katusel on mustad helmeread
Et need on tihased, kas seda tead?
Ja valgeid jäneseid on tulvil tarad,
nad lumeüksinduses polegi nii arad.
Me väravasse tuisand kõrge hang,
kuid vabatahtlikult ma olen sinu vang.
Näe, õhtutaevas läidab veelgi leegi.
Meist peale tihaste ei teagi keegi.
Ma jään su juurde kuni sajab lund,
et koldetule paistel näha suvest und.

Sidruniballaad / Artur Alliksaar (15.4.1923 – 12.8.1966)

Kuu, naerust kollase näoga,
tüdinuna ujumast taevajões,
väänab välja oma
tumesinised supelpüksid
ja heidab sidrunipuu
võrasse puhkama.
Kuni ta magab, sügavalt nagu noor loom,
sünnivad väiksesed sidrunid
ja krimpsutavad hapult
suukesi.
Uudistades üksteist, märkavad nad äkki kuud,
kelle põsed on unenägudest pisut punnis.
"Milline kummaline, milline naljakas sidrun,
ja kui suur!"
ütlevad sidrunijõmpsikad
ja lasevad talle kuklasse nipsu.
Kuu ärkab, kuid ei mõtlegi solvuda.
Ta ringutab magusalt
ja hakkab oma väikestele sugulastele vestma
kuumuinasjutte, mida on mitu miljonit tosinat
ja veel rohkemgi ja millest
ükski teist ei korda.
Kuni kuu jutustab, rändavad tema asemel väikesed sidrunid
taevamaastikke.
Ööd on aga pimedad, ja
mis saab siis, kui keegi tuleb,
võtab kuu sidrunipuust,
viib ta koju ja pigistab ta mahla tilkhaaval oma
teeklaasi kihisema?!

I / Kersti Kelgo

Ma tulen, et Sind jälle välja mõelda,
kui suhkruks sulab asfalt, räigub rohi.
Mis saab, kui Sinu moodi ära keelan
ma enesele sõnad: ei, ei tohi?

 Ja otse mõruks muljumise eel
Su huulilt limpsan valge putkeõie,
mis muigel hoidis muidu mõistvat meelt -
las hajub ta kui laokil linnuhõige.

 Hea, et leidub paberit ja liiva,
pärgamenti, kestvaid kaljusid.
Selle lõik, mis ütlemiseks liiast,
jätan neile - matkin paljusid.

Mõne torkav-kalli õnnetähe
hõõrun läikima, löön seinale,
siis kui pere peenramaale läheb,
hiilin vargsi maarjaheinale.

Päälekaebamine / Marie Under

1

Ma hüüan kogu oma rahva suust:
me maad on haarand hirmus raske taud,
me maa on varjutatud võllapuust,
me maa - suur lahtikaevat ühishaud.

Kes annab abi? Kohe, praegu, nüüd!
sest põdeja on jõuetu ja nõrk.
Kuid nagu linnukarje kaob mu hüüd,
see hajub tühjusesse: maailm on külm ja kõrk.

Kas rauga ohe, väeti lapse nutt -
see jookseb liiva, kaob kui pettevirv?
Mees, naine oigab nagu haavat hirv -
see võimumeestele vaid muinasjutt.

Maailma silm on pime, kõrv on kurt
ja vägevate jõuk kas loll või hull.
Kaastunnet on vaid sel, kes hädast murt,
ja südant ainult kannatajal - sul ja mul.

2

All kõlekollase ja moondund taeva
just vastu tuult mu mõtted jälle teel,
kui kiskja puuris märatseb mu meel
ning lahti hammustab me ühisvaeva.

Ei muuks ma ahistustekuhjas kaeva,
ei muuks nii sünget lõõska hõõgu keel:
et õigluskirg veel huugaks, enam veel,
seks hädatrumm peab põrisema aeva.

Öö seisab ees. Mu mured avali
ja välja laotet. Nagu kivivise
käib päälekaebamiste leegion.

Täis nördimust ja hukkamõistu on
mu silmad unekatteta ja alasti,
ei talu lugada neis muu kui - Jumal ise.

3

Ma tulen nagu väga kaugelt, kust
end vaevu läbi murdsin kaudu talvekuude
ja leinamõtete, mu kodutruude,
alt lahti lööma kevadesse ust.

Kuid kuidas astun, suu täis süüdistust,
nüüd roosahelbeliste õunapuude
ja teiste kauniduste juure uude
maipäeva, kui mu meel on vihast must!

Veel ootan päästeinglit ma täis trotsi,
hääd soovides kuid kurja küüsi vajun,
kes olla võiksin tuvist vagusam.

Kui tunneks kuradi ma sarveotsi

end tõukavat, kas kahjurõõmus tajun,

et kättemaks on kõige magusam?

X X X / Sulev Kübarsepp

Iga su kaugenemine on tera
vastu mu rinda
igasse kehasse mahub keha
hulk elu hinda

Aga mu tohutult lohutult uned
sinul ei peatu
kõigele kaunile annad sa jume
kallis ja veatu

Iga su lähenemine teeb rikkaks
suuremaks üha
tule mu rikkuse juurde ikka
tule kui püha

X X X / Taavi Tuulik

Siiski tuled. Aga uksel
on sul võõras läige pilgus.
Vastakuti vastu õhtut
seisame need silmapilgud.

Sõrmed puutuda ei julge,
sõnadel on vale kõla.
Nii ei saagi välja öelda,
et ma maksan oma võla.

Silmad eri seintes kinni,
kaugeneme tasapisi.
Tunnen, et sa jälle tõlgid
valesti mu vaikimisi.

KIRI SINULE / Sulev Kübarsepp

Kui rõhutan et tuul on ikka vinge
see pole see
kõik liiga ilus lõikab läbi hinge
kõik liiga ilus
mis on loomulik

Nii verevaesed kõuekujud
kõhestikul
et ränk on rääkida
paks padrik varjab liigse väljavaate
ka hingemure
ei lähe hulluks
see kes ongi hull
aga kas see ära päästab
arutusest

Sa magad raskelt
maga maga
pelt külma ahju suu ees tõmbes lõgiseb
ja minu pea all hõõgub
raudne padi

Ja tahaks väga välja magada
kui oht on suurim
sisse magada
kui oht on ennast
kaheks jagada

AJA LOOST / Sulev Kübarsepp

Tühjas ja tuulises pargis
veritseb kontpuudevõsa
sügis on käes ja argiellu vaob väsimust visalt
taevas on puhuti pilves
ja aega jääb ängistav valjus
midagi on meie ilmes
kuid seda ei ole palju

Võti / Leelo Tungal

Ei, kallis,
ma ei taha sind päriseks
ega oska nii ennastki anda,
alailma et süda ei väriseks
taaga pärast, mis temal on kanda.

Las su käed vahel lahkuda minust ja
vahel kohkuda vastu mind võttes.
Sinu maja, su ust ma ei himusta -
mulle küllalt on väikesest võtmest.

Mure / Liidia Tuulse

Mure kõnnib mu kõrval,
seirab varjuna kannul.
Elab mu sees,
jagab leiba ja aset.
Avab silmad,
suleb silmad.
Veristab südame seinu,
taob meelekohtadele,
kirtsutab hinge.

Muret isegi rõõm ei tapa.

TÄISKUU / Liidia Tuulse

Juba siis,
kui läbi kummipuu lehtede
vaatasin valgeks küüritud põrandale
aimasin su salavõimu,
peites end su pilgu eest
jahedate jalakate vahele.

Kui paistsid
sirelite lilladest õnnedest läbi,
muutsid mitmekordseks
aedaderasked lõhnad,
kogesin su imeuudsust
kevadööl.

Kui su madal latern
suveöö üürikeses rauguses
lähendas taeva ja maa,
jõudsin kolm korda
salata päikese ära
enne veretavat koitu.

Nüüd, mil paistad
kollaste vahtralehtede vahelt,
tahaksin vahetada tunglevad mõtted
su külma rahuga,
rabeleva rahutuse
sinu jäise ükskõiksusega.

Andumine / Andres Lättemäe

On ülev hetk, kus iha valdab hinge -
kõik teisele sa valmis andma
ning raskeid kohustusi kandma.
Siis kaine mõistus vaikib,
hukkub pinges...
Ei hirmuta siis see, mis pärast tuleb!
Ja maksku see või eluhinda,
sa valmis ohverdama enda,
et tunda soojust andumise tules...

Kõik kisub sügise poole/Aivo Lõhmus

Raadios on lõbusad laulud,
kuid tuba on tühi.
Toolil istumisjälg,
põrandariides paar kortsu.

Mõtelda püüan,
kuid pea ka on viimseni tühi.

Laubal
su sõrmede jälg
õhtuks närbub
ja tõmbub kortsu.

Ärkamine / Aivo Lõhmus

Ma ei talu su küsivaid silmi,
sest vastata mina ei tea.
Meist öö väntas lüürilist filmi,
hommik kirjutab mõne rea

ega vaevu neid riimimagi.
Sa ju näed, kõik on puhas proosa.
Miks ent püsib su kambri lagi
visalt koiduvalgusest roosa?

PÜHENDUS NR. 34 / Jaanus Tamm

Alles veel on mõned muistsed kirjad,
mitmed sensuaalsed unenäod...
Mingib hõõg, mis taevatausta kirjab,
sinkjaiks näod.

Tulin ma siis selleks vaid, et minna?
Võtta-anda, pooleks jagada?
Öösiti on labaselgi linnal
tagamaad

teispool jäigast telliskivist seina,
lausa säsis, suisa seljaroos...
Usu, ma ei ole iial l i h t s a l t halba teinud
oma loos.

X X X / Jaanus Tamm

Kanarbik, männid,
liiva soolane maitse
pragunenud huulil.
Sinule mõtlen. Ja veel:
kui kaugel on detsember.

PÜHENDUS NR. 26/ Jaanus Tamm

Ma ei taha Sinust luuletust:
Päev algas ja veeres ja mina
istusin laua veerel, pastakas suus,
laipvalge leht ees.
Ja ma ei taha Sinust luuletust.

Luuletused on ausad.
Ausus on julm.

Adversaria II (lõigud)/ Rein Sander

6
päiksemaiku
põlv
põlveõndlais joob tuul, mis
paitab su jalgu

7
sa sulad mu silmade sisse
ega küsi mu nime
mina lasen su sisse
sees on täiesti pime

8
jalakavõrade värin
päikese avali pihud
üsna üksteise ligi
tüvi ja veri ja ihu

10
su madonna helendav kuju
võrkkesta punasel altaril
tulid läbi paljude sfääride
sulasid vikerkesta
iiristest kõndisid läbi
iirised avatud pihus

11
pilv olla, millel meres juured
vihm olla, õhtu soojas tuules
tilkhaaval sadada su suule
tilkhaaval sadada su suule

X X X / Rein Sander

Küünla sametvalguse sisse
mahub su elu siin tähtede all.
Mahe ja habras ja värelev leek
kutsub sind valusalt enese sisse.
Allpool pimedus elab,
kunagi ammu, kaugel ja sügaval.

X X X / Leili Andre

Vaikne, tungiv viis,
kuulama vangistad.

Üle kaugete väljade,
läbi jahedate lumeõite
tood sa tagasi
hetki.

Ei saa olla
saladust su ees.
Otsekoheselt
tuulad, puistad,
pühid –
nagu õiglane sõber.

SA KÄISID / Eduard Eeda Kook

Sa käisid
ja sügiseastrid
hõõgusid hellust ja headust
su kätes
Ja su õrnadel õlgadel
lehvis
õhtuse hämäruse
rahutu rätt.
Sa käisid
ja mind ei olnud
ja ma ei kuulnud
su põleva südame põksu
oma üksinduse
külmas kambris
Ja ma ei saanud
lugeda
su võbeleivailt huulilt
su nime
nagu loeb luuletaja
oma parima poeemi
pealkirja

Puud / Linda Ruud

Polegi kaitset sul muud
ainult puud soojad puud
kergelt puutuvad käsi
jahutavad silmi ja suud
lahked puud
Maru oksi vaid räsib
koore all rahus ümiseb säsi
Kõik need aastad-ajad
on paigal ja vakka puud
Vaid harva raske mürin ja kaja
siis tuleb mõni kel kaitset vaja
ja lõpuks leplikud puud
ongi see viimne maja
Võtavad endi hõlma
hinged ja kondid-luud

X X X / Linda Ruud

Päike ja tolm
ja nelkide lõhn
ammustest
ootama ununenud peoriietest
Asjade tasane truudus
Nende nelkide lõhn

X X X / Mare Albri

Käsi mis kiretult lükkas mind käima
heitus kui kuulmeisse rebestus hüüd
paarkümmend aastat ei õpeta näima
kõnnin kuid käsi on käeta nüüd

Võibolla selleks et edasi olla
tulebki rookida tühjaks end seest
kaotada tee mida mööda saaks tulla
lekkides südame verest ja veest

X X X / Katrin Tammik

ÕHTU-UDU
           ööviiulivälule huljus.
Pikalt pilgu ees veretas
           päikeserand.
Lõhnav üks lapse poolt toodi
           lilleke-kuljus.
Teeäärenõgestest
           kaua kirvendas kand.

Uni-unustus ujutas
         udugi üle.
Viimased sirelid hingasid
          laua pääl.
Miski nostalgilis-nukrast
          äkki on ülem:
õishelbeis aimuv helin
          aokastel kui jääl.