LOOTUS / Liisi Ojamaa (26.2.1972-8.10.2019)

Sest kusagil peab olema ju keegi
kes leebeil jalul astux yle muru
kes huulilt pyhix tyhja sõnapuru
& öises lombis ära puhux leegi
Sest kusagil peab olema ju walgus
mis heletax su uxe kohal waba
mis ootamatult alati sind tabax
& see on kõik & see on alles algus
Sest kusagil peab olema ju tema
kes waikselt walwax yle summataeva
kes teele saadax iga walget laeva
& hoiax sind

X X X / Arvi Siig

Ei maksa hävitada mälestusi häid.
Jääb ikka kuningaks, kes ise endast üle.
On hulk printsesse istunud mu süles.
Neist üht vaid hüüda kuningannaks täin.
Ei maksa hävitada mälestusi häid.

Sa oled võõras võõras linnas. Mina ka.
Kaks komandeeritut, kes äkki kõigest vabad.
Ma anekdootidele mõtlemas end taban
ja näen, et miskipärast muigad sina ka.
Ei maksa hävitada mälestusi häid?...

Puud paljad on kui postid. Lumi nagu svamm.
Hotellis hangedena külmad on me voodid.
Ees loojang punetab kui tuli valgusfooris.
Jalg uksel komistab ja trepil tõrgub samm.
Ei maksa hävitada mälestusi häid...

Me elus niigi segi argipäev ja püha.
Hing määrduda võib käestki selles rühas.
Just sellepärast jäägu miski pühaks.
Ja kuigi moes on januneda üha,
vaid rumal joob niipea, kui janu käib.
Ei maksa hävitada mälestusi häid.

Kui sul neid pole, siis nad sulle soovin.
Muu rikkus kaob – meid endid on tas vähe.
Ei langetäht saa eales tõusutäheks.
Ei tervet elu elada saa prooviks.
Ma sulle soovin mälestusi häid.

X X X / Doris Kareva

Jääb mõne hetke mõistatuslik ilu
me hinge kumendama ka veel siis,
kui kõik on kadund.
    Meeleheite ringid
järk-järgult kaovad tumenevas vees.

Ei tea, miks tookord tõrjusin
Su kingid.

Siis küünlad põlesid, siis loitis pidu
all lumelummuse kristallpalees...

Nüüd lugedes Su vaikseid
nappe ridu,
ma kummardan
Su kauniduse ees.

Mu juurde voogas / Betti Alver

Mu juurde voogas sinu suurest särast
helk laias voos
ja lamp ei kustunud vaid sinu pärast
mu vaikses toas.

Kuid sinu langust nähes kuumalt läbis
mu südant pelg:
kas püsib sirgena su kõrval häbis
mu nõder selg?

Oh andesta! Ma vaatlen häbipunas
su rebit rüüd.
Kui armastada sind -- siis kunas, kunas,
kui mitte nüüd?

Ma ootan, kuni väiksed tõrud sirgund
on suureks puuks.
Mu pilk on märg. Mu salajõud on virgund.
Mu hing jääb truuks.

VALGUSE PEEGELDUS /Jaanus Tamm

Läind, läind...
Kas üle, hinge, mööda?
Ükskõik. Peaasi, et on
ots.

Jäik tuul. TV.
On, ent ei tööta.
Betoonist taeva luidu
oks.

Jäänd kinni. Liikvel
tagamaani
vaid hämaruse kallid
vood.

Jäik tuul. Läind, läind
Sa peegliklaasilt.
Märg leht. Ta ühes kandis
vool.

X X X / Tiiu Otstavel

Heldelt pillavad lõhna
öösse nartsissid
valgust kallavad ohtralt
öösse nartsissid
kas vähe veel
ööbiku ohkeist
ööde nartsissid
miks kardan
ununenud valude
valget peeglit
teis
     helgete
                ööde
                       nartsissid

X X X / Vaike Mäeots

Tulen toast, seal valmistasin lõuna,
väljas lillelõhn ja kukkub suveõunu.
Rohi liigub, lahkub õuna hing,
langemist puu ümber raske ring.
Kummardun ja võtan õuna maast,
killukese kurvast isamaast.

PÜHENDUS NR.14 (Patukahetsus) / Jaanus Tamm

Põgeneb päikese lõõsasse
silmist soolaseid teri
Kirg oli ükskord – õõtsuv soo,
teinekord mühav meri.
Kirg oli ükskord...
Ah, mis sest enam.
Ära ole mulle kuri.

X X X / Jaanus Tamm

Peas on paine. Ning ajuks auguga ämber.
Oli kord juuni, juuli...Nüüd on ainult november.
Nüüd on ainult valged lehed lendumas tuulde.
Kõnelen suvise Sinuga. Sina õnneks ei kuule.

KOGELUSED / Jaanus Tamm

Mida oskangi öeldagi talle?
Veevool kannab minema kive.
Vihm läbi liha: kondine, pime,
komberdan võssa käsikaudu,
murdunud pajuvitsad peos kui vihm.

X X X / Jaanus Tamm

ON ÕHTU, ON HÄMAR, ON ÕHTU.
On vilu, on udu, on vilu.
Viskub hiliseid kajakaid õhku.
On õhtu. On udu. On ilu.

 On lehed, on sügis, on lehed.
On vihmad, on süda, on vihmad.
Varje triiki voolavad lahed.
On lehed. On süda. Sa viipad

neid kajakavihkusid õhku.
Nad hajuvad uttu kui sõnad.
Ümber enese mässid õhtu.
See katab Su luuvalged õlad.

SA KÕIGE ARMSAM MULLE / Anna Haava

Sa kõige armsam mulle,
ja siiski vihkan sind!
Võin haavu lüüa sulle -
ja endal lõhkeb rind!

Sa kõige armsam mulle.
Oh häda, õnnetust!
Miks haavu lõin ma sulle!
Miks salgan armastust!

x x x / Arvi Siig

Valu pole kunagi vale.
Kõne tast mõnikord küll.
Aga sõnata paberi palg on
kooljakaame ja -külm.
Kui sa eluvett aimad sules,
siis usu ja piserda,
et hing läbi elutule
ilmutust kisendaks.

See valu viib valu ära,
salvib sellegi ohatand suu,
kelle palve oli vakaks su küünlal
kesk kahtluse halvavat tuult.

X X X / Aino Saadik

On see
millegi aimdus
või vihje
kui lapsepõlvehetked
järjest enam ja enam
hakkavad end meelde tuletama...?

X X X / Aino Saadik

Hüüan läbi une
iseennast koju
mina kodutu
võõra sängi veerel...

HOMMIK / Sulev Kübarsepp

Vaikus hääl müüridest läbi ei tungi see on teadmine eilsest ja ähmases aknas on kevad ei midagi muud kui head aimleb asemel unesoe mälu

Üle kuristiku / Doris Kareva

Ma ütlen armastus. See pole vale.
Kui tahad kuulda, tule lähemale.
Kui tahad tunda, tule päris ligi.
Kuid rohkem ma ei ütle ometigi.

Ma ütlen armastus. Ja kõik on öeldud.
Mis? Ma ei kuule hästi, mis sa küsid.
Jah, kõik võib olla. Jah. Võib-olla möödub.
Kuid imelik, et ta nii kaua püsib.

X X X / Aino Saadik

Läbi avatud akna
kirju liblikas
mu tuppa põikas.
Vist kardinate kirevad lilled
olid ta hullutanud...

X X X / Miina Hint

kõik seisab paigal
ainult aeg-ajalt kukub
üks veetilk kraanikaussi
lõhestades pommikärgatusena
surmavaikuse
kuni plahvatuse kaja hajub
ja jälle valitseb vaikus
kõik seisab paigal

Ületalve / Aita Kivi

Kuhu sa sellise külmaga kipud?
Oma elu eest -
paigale jää
ümberringi köik kuristikud
katnud on hõbesinine jää!
Nendel kurudel
Põhjatähe all
nüüd pead püsima
kevadeni
külmavangina
minu lähedal...
Luba et ravin
su igatsust seni.

X X X / Markko Koljak

olen sinuga
kõnnime oleme vait
tahax
nii hirmsasti tahax
rääkida sellest
mida pole julenud iial oleme vait
usun kõik saaks korda
kui poleks vaja seda
metsikut piinlikkust
milleta võiks elada rahus
ja mitte pyyda olla need
kes me tegelikult pole
kuid me oleme vait

Köögis / Aivo Lõhmus

Söögilaual punt leivapuru, 
vaibal tolmu ja prahti. 
Ûks taldrik läks eile puruks, 
pääses sõrmedest lahti,

põranda pääle langes
ja prõksatas kaheks pooleks.
Killud said prügipange
prügivedaja hooleks,

aga see hetk ja see tundmus
ikka mu sees veel närib,
ette kuulutab tundi, kus
hingegi prügipang pärib.

‎- - - / Ave Alavainu

Nüüd igatsen su
puudutuste ehtsust
su silmavaate
loomulikku kirge
su huulte maitset
liigutuste lihtsust

Mu keha mäletab sind
ühest teisest elust
veel ühest teisest
mäletab Sind hing
ja kolmandas vaim
osa sai su valust

Nii ammu tunnen sind
et mälul pole mõtet
Nüüd igatsen su iga
JÄRGMIST mõtet

ÜKS VOOGKRISTALL END SULATAB SU VERRE / Rein Sander

Mida kõike läheb inimesel vaja.
Katust vihma kaitseks.
Seinu. Isamaja,
mis võib olla kaugel, aga kaitseks
kurja eest. Ja leivakääru,
maitseks tera soola.

x x x / Doris Kareva

Lumi sajab, sajab kõige üle.
Tuttav ahastus ja meeleheit
kaugenevad, kuni pole.

Istun lumes, märg on roosa kleit.
Sa läksid, hajudes seal lumesattu ...
Öös laternate sõõre väreleb.
Ja mina, kahetsedes kirgast pattu -
Suurt Vaikimist -, sul vaatan järele.

Mu veetlev hirm, sind tuhat korda tundnud
ma olen - tumeda vee peegeldust.
Musttuhat korda tuksatades murdunud
end olen - kust?

Mis seos? Mis truudus?
Veider mõte.
Ent mälu tõrgub meenutamast: kus?

Kaod üle silla, mustavate vete.
Lund keerleb, vaikus paisub
karjeks mus.

Üksinda / Doris Kareva

Kõik on liiga laokil Ja ei mahu ära kuidagi see valu sinu sees Mööda tube käid ja otsid rahu Tõelist rahu leiad üksnes eneses Kõik on liiga laokil Kogu maja Pole jõudu otsast alata Vist on veidi liiga palju vaja Seks et iseennast salata

x x x / Piia Laanemäe

Mu silmad on
minusse sündinud
mu hallid ja niisked
vaevad
las olla nad viivugi
Sinu sees
las hetke Su veresse
kaevad
Nii pühalt ma püüan Sus kõndida
Su sõrmed et mind
ei taju
Mu hallid on minusse
sündinud
veel viivu
ma hüüan nad koju

x x x / Ave Malken

Liibun
vastu pimedust
hell ja hirmutu
öö süles
sündinud liblikad
lendavad laugudele
mu ema nägu
on kuu

X X X / Vaapo Vaher

pruunid majad sööbivad minusse enam kui
kollased
päike ulatub paraadnate
avatud suudesse küll
päriselt erutab mind
Pelgulinna
aastate tagune tolm

X X X / Aita Kivi

see näib nii julm
et sa mul lennata ei luba
mispärast mina ju
ei karda kõrgust
ma olen liig kukkunud
ja üht-teist tean
ka põrgust

ARUSAAMATUS / Priidu Beier

Ja millest sa räägid ma aru ei saagi kuid räägid et mind sa ei armasta niisama ükskõikne kui lumine maagi mis iial ei naera või kurvasta niisama ükskõikne kui telefon undav kui linn kus polegi haljastust külm tööstuskõrb just nagu Sompa või Kunda mu vastu sa oled oh armastus sest mina ei tea sinu šifrit või koodi ei mängi kitarri su akna all ma pole üldse su'ga ühtmoodi sind aga just seepärast armastan mul pole ju tutvusi positsiooni mul pole mitte kui midagi mul pole sul pakkuda printessikrooni ja sellest pole suurt vigagi

TÄHEHELIN / Valdimir Beekman

Läheme õhtul,
läheme rohekal õhtul
kuhugi, kus meid ei nähta,
väsinud päevaste pilkude koormast.
Kaugele inimestest ja tuledest,
sügise selgeisse sahinaisse.

Külm ja puhas on maa,
ta on viinakuu viinaga pestud,
lõhkab mägilavendlist ja härmajääst.
Tule mu ligi,
pista jääkülmad käed sooja mu kaenla alla
ja kuulame koos tähtede helinat.
Ainult kaine meeletu meelest
tähed on tummad kui kalad.
Nõnda võib räbuks raisata
kõik need rohekad õhtud.
Tule mu ligi,
kuuled ju tähehelinat?
Oleme maa lapsed,
oleme viinakuust purjus,
täna läheme kumeda kupli servani
ja katsume käega klaasi,
millest on tehtud tähed.

X X X / Doris Kareva

OLEVAST OLEMATUST
kogu aeg antakse aimu.
Kõigile kuulatada.
Usun elu ja ennast,
kõiges elavat vaimu,
vaikust sõnade taga.

x

Su juurde tulles / Kalju Kangur

Su juurde tulles läbin aastasajad.
Mu teel on öiste tihnikute õud,
puust jumalad ning suitsvad ohvrinõud,
ja templeis kisendavad palvetajad.

Ja visklevad suurlinnad, pordumajad,
kus peavad orgiat kõik inimtõud.
Mu teel on kõrbemaad ning tappev põud,
ja kütkeist pääsnud kõue vastukajad.

Maapõuest kostab taevani mu samm.
Saab sinus samaks soov ja vastupanu,
tulv olen ma ja murduv kaldatamm.

Kumb on meist hukkunu? Kumb hukutanu?
Me saame üheks, niudeis metsik ramm,
ühtaaegu olles joomaaeg ning janu.

X X X / Urmas Tigane

Lapsepõlvemängudes armastas mu hing
tütarlapse hinge,
aga tüdrukuga mängides
kehtivad minu perekonna seadusandluses
juba päris suure inimese reeglid -
tohib armuda ainult oma ihuga,
ainult üheainsa tüdruku ihusse korraga
ja mitte rohkem kui kõrvuni
ja mitte vähem kui kõrini.

Ei ma teadnud / Anna Haava

Samblaroose, vaikseid meelislilli
Pisarsilmil ära kaugel' vaatsin -
Midagi ei tahtnud omale.

Ei ma teadnud, kust need roosid tulid,
ei ma teadnud, et nad sinu käest...
Nüüd neid närtsinuid ma sage'st vaat'nud -
õied märjad minu silmaveest.

X X X / Karl Martin Sinijärv

tundub tõesti pääsemist ei ole
vaid heita hõiskavasse öösse veel yx lint
koos massidega ilmakolgatale
minna - lehel kuivab veri soontes tint
võib elud kahex käristada metsalise rops
ei suuda inimese tunnistada endale et kole
on kuu mis ripub laotusel kui tiisikeri kops
ja tundub tõesti pääsemist ei ole

rõõmus rahvas peitub iseenda valgusvihku
ta hingehobu korskab õllesaali kaertes
jääb pingutatult naeratada nutta ainult pihku

on hamlet surnud juba surnud ka laertes
põrgukursilt yhiskonnad tagasi ei nihku
nii synnin nuttes elan lauldes suren naerdes

Revala hümn / Tõnu Trubetsky

Ma näen tuld Ocrielaes ja mäeharjal linna
Ma näen neid kellel kirved käes tuleb minna
Ma näen udu mis jahutab heinakuist niitu

Ma näen hiit ohvrisuitsu ja põlevaid riitu
Ma näen sadu mis peletab keskpäiset põuda
Ma näen radu mida mööda võib kuhugi jõuda
Ma näen ilu rehealustes õhtute aegu
Ma näen süsi mis koldes veel hõõguvad praegu
Ma näen ööd lahe kohal ja viikingilaeva
Ma näen saart mis merega ühendab taeva
Ma näen maad kuhu oleme kinnitand kanda
Ma näen merd suuri kive ja Revala randa

X X X / Karl Martin Sinijärv

ei ole musta lage mu toal
minu põrand on säravalt valge
öösel ja yxi ei kellegi loal
ma piinavaid põletan halge

mu suits tõuseb joana yles
keegi ei ava mu ust
nende pilvede surmavas syles
mu lagigi peatselt on must

mina suhtun surmasse nagu kolm viiesse

surma ma oma majja ei lase
las ytleb õues oma järjekordse
 tere hommikust

ta tuleb ja läheb just nii
nagu mina seda tahan
häbelikult naeratav mantlita must
ärgu varjaku ennast mu kardina taha
lävepakule voltigu ase
ja haukugu siis kui tahab
kui sellex on lust
ööbida soovib ex heitku siis maha
mu majal ei olegi siseust

moodne laokoon
kui uued myyrid just on laotud yles
ja sina väidad et seal sees on praod
ka sinu olematud vead siis leiavad
nad yles
ja jälle kerivad end sinu ymber maod
 siis ikka kõrgub hobu keset linna
ja hyva on kui yldse lastaxe sul minna

X / Malle Talvet

Kõrgetel treppidel tõusime üles,
end leidsime suletud uste eest.
Avada neid aga kumbki ei julend –
ma ei teadnud, mis ootab ju ees.
Kõveraist käikudest läksime läbi,
end leidsime jällegi uste eest.
Ava nüüd julgelt ja jäta see häbi –
pole tähtis, mis ootab meid ees.
Nõnda me seikleme, otsides õnne,
ja teada ei saagi, mis ootab ees.
Ava vaid, ava vaid, täna ja homme –
pole tähtis, mis ootab meid ees.

X / Tundmatu autor

Ma vaatan sind ükskõikselt,
kuid kuulan hirmunud näol...
Nii hellalt ja nii vaikselt
mind surmab sinu laul...
Su lauludest saab mu saatus,
mu meeldiv piin ja kaotus.
Su tunded võtan omaks,
kuid pole laul vaid see,
sest aina jõuetumaks,
ma muutun sinu ees...
Mul pole jõudu selleks,
et päästä end...
Võib-olla tõrksalt olen
ma hoidnud tundeid peos
Kuid selles hetkes põlen
ja ainult sinu jaoks...
Kas leitud rõõm on õige?
Ei tea...kuid loobun kõigest...

Me vahel nüüdsest / Aivo Lõhmus

Veel enne minekut
ma olen mõtteis päral
ja hoolimatult
unustanud lähte.
Su rinnad täna
kaotanud on sära,
neid vaatan nagu
kustund kaksiktähte,
mis ammu enam
laotuses ei vilgu,
kuid kuhu harjumus
on meelde jätnud suuna.
Me vahel nüüdsest kuivavana puuna
need piinlikud
ja nukrad silmapilgud,
mis äkki tunduvad
veel millenagi muuna.

X X X / Milvi Seping

Nii pika varrega
olid mu roosad moonid
et pidi end sirutama
nägemaks
karika sisse
          (ehk ilu jaoks
           argisest
           peamegi veidike tõusma?
           Või on see just vastupidi:
           ilu tõstab meid meid ise?)
nägemaks karika sisse
kus kumavas templis
mustendab tolmukasamet
ja mesilind mängib orelit.

L.P. mälestuseks / Milvi Seping

Hapral kasepuul
oli raske
üksinda väljal.

Võõraks
tõusis taevas
ja metsad jäätusid kinni.
Kõik teerajad viisid umbe
ja hang
kasvas kulmudeni.
...edasiminejaile
jäi mälestusi:
– nõtke kaseoks
millelt
pudeneb urbade kuldset tolmu.

X X X / Jüri Talvet

Kui sellest õnnehetkest pöördun ma
ja enam kunagi ei jõua ma su juurde
siis ainsaks korraks elus soovin ma
et ilmud tagasi sa minu juurde
ka siis kui kujutleda sind ei suuda ma
et ilmud tagasi sa minu juurde
nii nagu voolab jõgi tasa ka
su hing mu hinge tulgu minu juurde

X X X / Jüri Talvet

Ära lähed sa täna,
tagasi vaatamata,
lumele liibun ma taas,
valgust nägemata.
Silmile laskub udu,
pisaraid tunda tahan.
Ära lähed sa taas.
(vanemad mul on vanad).
Lumi me ihu tunneb.
(Lapse liikmed on vahast).
Kaua veel lendama pead,
selleks et jätta mind maha,
lumi on külm minu all,
süda mul valutab aga
(mööda rohelist muru
kõnnivad lapse jalad).

Laps ja lumi ja päike,
armastus kogu aja,
uni ja valged tuvid,
teiega tulla tahan.

ON KUSTUNUD / Jüri Talvet

Sind suudlen keset päeva, siidjas juus,
ja merre julgelt heidan oma ihu,
sind aina kohates, kas vees või päikeses
või kuumal kaljul, unelevas meelas,
kus eal ei kuuldu hääl:
on tuli kustunud.

Kui loojub päev, sind suudlen taas ja taas,
su valgeist jalgadest ma imen kuldset üdi,
su rohelisse urgu ma ennast poetan
ja hõbedasel liival uinun kuni
kord ulmas öeldakse:
on tuli kustunud.

Siis öö on. Lumi rõhub sind,
su lagendikke jää, su künkaid tuul,
su valgust pimedus ja mind mu hirm.
Kuid üksilduse tummal müüril
ma aina kujutlen su armsaid silmi
neid joonistades oma hingele,
kui ilmsi ammugi
on tuli kustunud,
neid joonistades oma hingele.

X X X / Jüri Talvet

Sinu silmadel ma luban
üleni neelata enda
juba tunnengi kuidas samet
pehmelt mu südant embab
nõrkeb mu ihu ja nagu välk
ning hingele järele lendab

Sinu sügavais silmis
lase ma uputan enda!

X X X / Elo Laanearu

Kesk külma kevadet see oli
abitult alasti aprilli
kui sa joonistasid
mu huultele jäälilli