22.5.26

KAKS ETÜÜDI SINULE II / Sulev Kübarsepp

Ellu mis kirgastes hetkedes põleb
süveneb sügisaeg märkisid lõikab
unede jõgi viib hetke mõne
uni saab sügavam sügavik võikam

See pole see millest räägime ikka
midagi ütleme vaikides ära
suudlen su armu su kannatust pikka
suudlen su õrnust su silmadesära

Päevi on palju päevi on vähe
heledaid öid lummab unede taga
elu ja armastus kuluvad pähe
oh me ei maga oh me ei maga

Praegune unelm kord rõhub me õlgu
kanname sündi kanname hukku
aga vaid sellele oleme võlgu
kes lahti meid paiskas kes keeras meid lukku

Saatuse raamatuid lapates langeb
kuivanud õisis kui liblikaid maha
Kuulame vaikust ta kõne on valge
vaikuse huuled on valged kui vaha


21.5.26

KAKS ETÜÜDI SINULLE I / Sulev Kübarsepp

Ma tean aga praegu ei usu
ilmaasjade tumedat kuma
saab valude algusest rusu
ja põlengu suurenev kuma

Su südame kaitsetu kaja
on päevade põletav pide
kui vähe on sidemeks vaja
kui tohutult tarvis on sidet

Sõnu sulgub kurku ja suule
veetlev vaikus võimsalt end avab
su huuled on luule on tuuled
mis rõõmusid lõõmutavad

kellel sulamisvalu on kange
see kahestumisi ei tunne
sinu rinnalt ma tapetult langen 
suure öö peale õndsasse unne
on äkki nii palav ja pime
on põleng ja janu ja isu
tuled sina kui looduse ime
ja taas annad kõigele sisu

14.5.26

Võti / Leelo Tungal

Ei, kallis,
ma ei taha sind päriseks
ega oska nii ennastki anda,
alailma et süda ei väriseks
taaga pärast, mis temal on kanda.
Las su käed vahel lahkuda minust ja
vahel kohkuda vastu mind võttes.
Sinu maja, su ust ma ei himusta -
mulle küllalt on väikesest võtmest.

X / Leelo Tungal

KÕIK SÕBRAUKSED ENESELE NAELUTAND,
ma tulen, hoolimata kõigest olnust
suurt võõrast teed, mis puudeta ning kaevuta
ja pähe pilved pudenevad tolmuks.
Juus lehvib taevas nõelteta ning paeluta
ja aega palju kängitseda polnud.
Kas suudan sind veel preagu nõnda paeluda
vaid sellega, et jälle olen tulnud?

Kas jätkub mullegi su jälleloitnud lembusest
ja silmist, mis ehk muutunud on ammu?
Ent siiski, lämbununa tulekutee lämbsusest
ma tulen, kahetsedes iga sammu.
Näen sind. Kaob tuulte trots ja uhkus -
su pilgus sulan merekarva suhkruks. 

26.4.26

Karje / Kersti Kelgo

on aina võhivõõrad minu ümber
hulk võõraid kõndimas mu teel ja toas
ning irvitades küsimas miks sünge
ning alatihti nukker olen ma

ma midagi ei mõista kosta vastu
ei rohulible kombel tõsta pead
ma olen õlul kandnud taeva raskust
mis kodukaotus on liiga hästi tean

ja nõnda päevast päeva pingul närvid
kui hirmutatud kiskja valvet pean
kord tuhmumas kord lõõmamas kõik värvid
kui hingepalvet värsse kordan peast


Tol päeval varastasin iseenda
ja lahkusin sest ruumist hääletult.
Veel selja taga musti helbeid lendas
neist tuhakspõletatud päevikuist

ja piltidest. Ma maalides kord olin 
üks õnnelik ja lootusrikas laps. 
Ent joobununa trampides nüüd hüüdsin - 
näe diletanti! Istu, sõber - kaks!

Ning laperdades mõrkjas sügistuules
kui tühi valge paberpuhas leht,
kas öelda võin, üht hoomamatut luues,
hetk, peatu, sest see armastus on eht?

25.4.26

X / Doris Kareva

METS OLI SUUR, METS SEISIS NAGU MÜÜR
me võimiste ja võimatuste vahel.
Öö hakkas, väljas jõudis juba jahe.
Mets seisis - mustendav sünksirge müür.

Üks naine, seljas ülehele rüü, 
seal pimedusest ilmus nähtavale
ja tuli, aina tuli lähemale
see naine, seljas ülehele rüü.

Ta ümber lehvis une hõbesõõr.
Ta naeris endamisi, temas tuksus elu.
Ta tuli kiirel sammul paljajalu,
ta ümber lehvis une hõbesõõr.

Mets oli suur. Mets seisis nagu müür.


20.4.26

Kaotusseis / Mario Kivistik

See kõik, mis mälus kees ja samas jahtus,
et pinnale jäi üksnes hüübiv vaht - 
see taandus tõeks, mis vaevu hinge mahtus, 
et oli kolmas, kelle tõttu polnud kaht.

Ei, ükski mööduv aasta pole süütu,
ja uue suultki kostab räige hõik.
Kas olla narr või ainult narriks hüütu, 
sel pole tähtsust. Ikka kaotad kõik. 

Kolmnurk / Mario Kivistik

Nad olid kolmekesi. Üht neist polnud kohal.
kaks seisid tummalt, silmis õnne eitus.
Too kolmas kujutuna hõljus nende kohal. 
Ta pilgus seda jäätav jaatus peitus.

Kas oli kolmas see või neljas, viies, kuues?
Kõik endiseks jäi nende kahe vahel,
kes seisid, kumbki ennast ohvriks tuues,
kaht südant ühendamas roostes ahel.

25.3.26

X X X / Rein Sander

Linn, mille tuha sees elavad tuhanded lapsed
sisaldab kõike ja seepärast välistab muu
taevas ta kohal on kinnine, kaaneta kapsel
sellesse mahuvad päike ja kurgede kluu
sellesse mahuvad kõik sinu hetked ja elud
siin on see ristteede, siin sinu rändude kaart
Kusagil alles on vel sinu lapseea lõhutud lelud
siin keset inimmerd otsima pead oma saart

KÜSIMISE KUNST / Rein Sander (3.12.1945-19.12.2025)

Kui vastus on vale, kas polnud ka küsimus väär.
Eks sõltu ka küsijast vastaja teadmiste määr.
Eks olene siht sellest rajast, mis sihile viib.
Eks lennulgi süüd, kui kord lendajal vääratab tiib. 

22.3.26

x x x / Jaan Kaplinski (22.1.1941-8.8.2021)

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemale. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemal korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämärusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel
kas appihüüd või karjatus: "Minge ära!
Ärge jätke mind üksi!"
Või mõlemad korraga.

Su juurde tulles / Kalju Kangur (25.10.1925-15.1.1989)

Su juurde tulles läbin aastasajad.
Mu teel on öiste tihnikute õud,

puust jumalad ning suitsvad ohvrinõud,
ja templeis kisendavad palvetajad.

Ja visklevad suurlinnad, pordumajad,
kus peavad orgiat kõik inimtõud.
Mu teel on kõrbemaad ning tappev põud,
ja kütkeist pääsnud kõue vastukajad.

Maapõuest kostab taevani mu samm.
Saab sinus samaks soov ja vastupanu,
tulv olen ma ja murduv kaldatamm.

Kumb on meist hukkunu? Kumb hukutanu?
Me saame üheks, niudeis metsik ramm,
ühtaaegu olles joomaaeg ning janu.

XXX / Aira Kaal (9.4.1938-7.4.1988)

Ilusal ööl kuupaistel

heliseb maailm
ja tähtede kilkeid kaikub
See sünnib kõik vaikuse sees
ja suurendab veelgi vaikust
Õnnelikud, kes loevad
või laulavad,
need kes oma surma
on üle elanud
või jäädavalt uinunud
Kuid kõige õnnelikumad
õiglase und ehk magavad -
väsinult, sügavalt,
vabad mõistmise vaevast
Salane sära
või helisev vaikus,
kes mõistataks ära?
- - - - - - - -
Väinavette end uputab
meeltu kuu
Varjuribadeks muserdub
hiiglapuu
Kõik laguneb, hälbib,
kuid elab
ja heliseb võidurõõmsalt
joobudes enam ja enam
vaikuse särast
Mida küll maailm ootab?
Jumala pärast -
teist nii ilusat ööd
küll tasuks tal loota!

X / Miina Hint

Mida öelda kurjusele mis läheneb sulle

ingli või pühaku näol

aga ingli ja pühaku mängimine

on ju alati olnud suur

ja tõusev trend

pealegi pääseb niiviisi ka oma ohvrile 

kõige lähemale

suurim kurjus tuleb alati su juurde

ingli või pühaku näol

kõige süütumad sõnad huulil

15.1.25

X X X / Madli Morell (Maarja Undusk)

Kuskil sügaval minu sees
ootab üks teine mina
ootab pingsalt
kuskil mu sisimas
magab veel miski
ja näeb und
tulevasest ärkvelolekust
See on otsimiste uni.
Ooteuni,
samas kahtlusi täis,
äkki ei tulegi midagi.
Ja läbi selle une olen aimanud,
et me silmad
on veel kellegi jaoks
et mu suu
mu rinnad
mu käed
ja mu süda
on loodud veel kellegi jaoks
peale minu
keda ootab miski nii pingsalt
mu sees
kahtlemist täis
olmergas
eksimistpelgas
ent järelejätmatu
tulvil lootust
lootust
lootust

ARTEMIS / Madli Morell

Sa usu, elu pole ainult rusuv
ja kõik ei ole sinu vastu pahad
Sa usu, hirved jooksevad ikka su juurde
ja panevad pead su sülle
Sa usu, su noolel on head jõudu,
sinul rihtimissitkust
oh, mitte ju hirvede pihta
Sa usu, kord tabad sa päikesetäppi,
ma tean
kord ajad sa veel juured
kindlalt maasse
ja kannad õevast vilja
Head vilja kannavad ka
su rabelemised
Sa usu, siis usuvad ka teised
ja see kõik
saabki tõeks.

14.1.25

VANALE MAJALE / Madli Morell (Maarja Undusk)

Peagi jõuab õhtu
ja taevas tuhmub.
Aga Sina seisad ikka sealsamas
õunaia sügavuses,
süvenemisvaevas pikka üksildusse.
Sa oled seal ikka alles
ja hea, et mul on vähemalt
see teadmine.
Ja vastupidi - et Sina tead,
et minagi kuskil Sinule mõtlen.
Sinus kumiseb kiirustav Head aega,
Sulle viimaseks pillatud.
Minus Su vaikiv teadavõtmine.

Aga Sul pole kusagile kiirustada.
Soojus, mis meist jäi,
on Su seinte vahel veel alles.
Katsud teda
mõnda aegagi hoida,
veel natuke kauem kui võimalik.
Aga ahi jahtub peagi,
kuigi siibrid on rikki.
Aga tekid voodil muutuvad ikkagi niiskeks,
kuigi alles sai nähtud nende vahel
selle suve viimaseid unesid.
Sa tead, mul tuleb kaua ära olla.
Hea, et Sul on alles Su aed.
Kuuled, kuidas õunad kukuvad rohtu.
Keegi ei korja neid üles.

Rohi sosistab Sulle sügisest
ja vihm voogab alla
mööda Su aknaid
Tuul kleebib mõne lehe
Su aknaklaasi külge
sinna ta siis jääb viivuks
ahtima tühja tuppa,
justkui ei tahaks ta
saada sügiseks
surevas rohus
või padjaks mõne õuna
põse alla -
kui tal vedama peaks.
Peagi on puud päris paljad
ja Sa näed nende vahelt
ootamatult kaugele.
Kuid mina olen ikkagi
liiga siit ära,
et mind hoomata.
Kuuled, meri mosiseb,
ent tema häälgi on hall.
Ainult Su katusehari
seletab valgeid luiki.
Varsti on nemadki läinud.
Vaata, rohi, mis suvel ikka ülespoole pürgis,
on päris longu jäänud.
Päike käib ju madalalt,
kuhu sel rohulgi siis püüda.

Seened kasvavad Su õuemurul,
nende elud saavad Su pilgu all mööda
alles on nad lapsed,
juba varisevad põrmu,
kust tulidki.
Ämblik elutoas on Su seinad
oma lõngade läbi veelkord ühendanud.
Pole kedagi tulemas lõhkumata ta kodu.
Aga ka kärbseid pole kusagil näha
ja eks tuleb aeg ämblikulgi minna.
Ehk aitavad ta võrgu haprad lõngad
Su kappide, laudade, toolide vahel
Sul olla tugev Su ootuses.

Taevas on tänaseks tuhmunud,
aga kui pingutan silmi ses pimeduses,
aiman Sind ometi seal kaugel
meremosina sees
oled Sa ikka ju alles.
Me vahel on meie mõtete ämblikuvõrgulõng
läbi sadude, läbi valge vaikuse,
läbi vete lagunemiste
kerib mõteteämblik
oma lõnga kord jällegi kerra.

12.6.23

X X X / Viiu Härm


kõik tuled ma panen põlema

enne veel kui ma lahkun majast

enne veel kui ruumid tühjuvad

meie mõlema sammude kajast


ja jäävadki tuled põlema

siis kui on vaikus majas

kui ei usuta et me mõlema

samme siin üldsegi kajas

X X X / Viiu Härm


kas valge lumesaju suuremeelsus

meid siiski ühte veel ei seo

just selle saatusliku hetke eel kus

ma nagu almust saama sirutaksin peo



ja saanud kätte mõned lumeräitsmed

ja kaotanud nad läbipaistvaks veeks

need südatalve õitsemise häitsmed

ma küsiksin sult siis et mis sa teeks



kui kinni seob meid nüüd see valge side

nii et sa ära minema ei pea

ma tean mu käes kaob viimanegi pide

sa vastad mulle sõber ma ei tea

Kass / Lehte Hainsalu


Ta tuleb, su jalgade vastu end surub,
ja paitab ja ketrab ja nurrub ja nurub.
Küll jalaga tõukad või noomid et aitab,

ta ikkagi tuleb ja sabaga paitab.

Sind kiidab ja ülistab, nühkides sääri,
ehk sina küll koguni kiitust ei vääri.

Mis õnne! Ta eneseuhkusest vaba.
Ja sõpruse hinnaks on heeringasaba.

Otsing blogist

Kontaktivorm

Nimi

E-post *

Sõnum *