Kõigile Eesti luule huvilistele / The page is created to all people who are interested in Estonian poetry.
25.3.26
X X X / Rein Sander
KÜSIMISE KUNST / Rein Sander (3.12.1945-19.12.2025)
Eks sõltu ka küsijast vastaja teadmiste määr.
22.3.26
x x x / Jaan Kaplinski (22.1.1941-8.8.2021)
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemale. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemal korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämärusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel
kas appihüüd või karjatus: "Minge ära!
Ärge jätke mind üksi!"
Või mõlemad korraga.
Su juurde tulles / Kalju Kangur (25.10.1925-15.1.1989)
Su juurde tulles läbin aastasajad.
Mu teel on öiste tihnikute õud,
ja templeis kisendavad palvetajad.
Ja visklevad suurlinnad, pordumajad,
kus peavad orgiat kõik inimtõud.
Mu teel on kõrbemaad ning tappev põud,
ja kütkeist pääsnud kõue vastukajad.
Maapõuest kostab taevani mu samm.
Saab sinus samaks soov ja vastupanu,
tulv olen ma ja murduv kaldatamm.
Kumb on meist hukkunu? Kumb hukutanu?
Me saame üheks, niudeis metsik ramm,
ühtaaegu olles joomaaeg ning janu.
XXX / Aira Kaal (9.4.1938-7.4.1988)
Ilusal ööl kuupaistel
heliseb maailmja tähtede kilkeid kaikub
See sünnib kõik vaikuse sees
ja suurendab veelgi vaikust
Õnnelikud, kes loevad
või laulavad,
need kes oma surma
on üle elanud
või jäädavalt uinunud
Kuid kõige õnnelikumad
õiglase und ehk magavad -
väsinult, sügavalt,
vabad mõistmise vaevast
Salane sära
või helisev vaikus,
kes mõistataks ära?
- - - - - - - -
Väinavette end uputab
meeltu kuu
Varjuribadeks muserdub
hiiglapuu
Kõik laguneb, hälbib,
kuid elab
ja heliseb võidurõõmsalt
joobudes enam ja enam
vaikuse särast
Mida küll maailm ootab?
Jumala pärast -
teist nii ilusat ööd
küll tasuks tal loota!
X / Miina Hint
Mida öelda kurjusele mis läheneb sulle
ingli või pühaku näol
aga ingli ja pühaku mängimine
on ju alati olnud suur
ja tõusev trend
pealegi pääseb niiviisi ka oma ohvrile
kõige lähemale
suurim kurjus tuleb alati su juurde
ingli või pühaku näol
kõige süütumad sõnad huulil
15.1.25
X X X / Madli Morell (Maarja Undusk)
ootab üks teine mina
ootab pingsalt
kuskil mu sisimas
magab veel miski
ja näeb und
tulevasest ärkvelolekust
See on otsimiste uni.
Ooteuni,
samas kahtlusi täis,
äkki ei tulegi midagi.
Ja läbi selle une olen aimanud,
et me silmad
on veel kellegi jaoks
et mu suu
mu rinnad
mu käed
ja mu süda
on loodud veel kellegi jaoks
peale minu
keda ootab miski nii pingsalt
mu sees
kahtlemist täis
olmergas
eksimistpelgas
ent järelejätmatu
tulvil lootust
lootust
lootust
ARTEMIS / Madli Morell
ja kõik ei ole sinu vastu pahad
Sa usu, hirved jooksevad ikka su juurde
ja panevad pead su sülle
Sa usu, su noolel on head jõudu,
sinul rihtimissitkust
oh, mitte ju hirvede pihta
Sa usu, kord tabad sa päikesetäppi,
ma tean
kord ajad sa veel juured
kindlalt maasse
ja kannad õevast vilja
Head vilja kannavad ka
su rabelemised
Sa usu, siis usuvad ka teised
ja see kõik
saabki tõeks.
14.1.25
VANALE MAJALE / Madli Morell (Maarja Undusk)
ja taevas tuhmub.
Aga Sina seisad ikka sealsamas
õunaia sügavuses,
süvenemisvaevas pikka üksildusse.
Sa oled seal ikka alles
ja hea, et mul on vähemalt
see teadmine.
Ja vastupidi - et Sina tead,
et minagi kuskil Sinule mõtlen.
Sinus kumiseb kiirustav Head aega,
Sulle viimaseks pillatud.
Minus Su vaikiv teadavõtmine.
Aga Sul pole kusagile kiirustada.
Soojus, mis meist jäi,
on Su seinte vahel veel alles.
Katsud teda
mõnda aegagi hoida,
veel natuke kauem kui võimalik.
Aga ahi jahtub peagi,
kuigi siibrid on rikki.
Aga tekid voodil muutuvad ikkagi niiskeks,
kuigi alles sai nähtud nende vahel
selle suve viimaseid unesid.
Sa tead, mul tuleb kaua ära olla.
Hea, et Sul on alles Su aed.
Kuuled, kuidas õunad kukuvad rohtu.
Keegi ei korja neid üles.
Rohi sosistab Sulle sügisest
ja vihm voogab alla
mööda Su aknaid
Tuul kleebib mõne lehe
Su aknaklaasi külge
sinna ta siis jääb viivuks
ahtima tühja tuppa,
justkui ei tahaks ta
saada sügiseks
surevas rohus
või padjaks mõne õuna
põse alla -
kui tal vedama peaks.
Peagi on puud päris paljad
ja Sa näed nende vahelt
ootamatult kaugele.
Kuid mina olen ikkagi
liiga siit ära,
et mind hoomata.
Kuuled, meri mosiseb,
ent tema häälgi on hall.
Ainult Su katusehari
seletab valgeid luiki.
Varsti on nemadki läinud.
Vaata, rohi, mis suvel ikka ülespoole pürgis,
on päris longu jäänud.
Päike käib ju madalalt,
kuhu sel rohulgi siis püüda.
Seened kasvavad Su õuemurul,
nende elud saavad Su pilgu all mööda
alles on nad lapsed,
juba varisevad põrmu,
kust tulidki.
Ämblik elutoas on Su seinad
oma lõngade läbi veelkord ühendanud.
Pole kedagi tulemas lõhkumata ta kodu.
Aga ka kärbseid pole kusagil näha
ja eks tuleb aeg ämblikulgi minna.
Ehk aitavad ta võrgu haprad lõngad
Su kappide, laudade, toolide vahel
Sul olla tugev Su ootuses.
Taevas on tänaseks tuhmunud,
aga kui pingutan silmi ses pimeduses,
aiman Sind ometi seal kaugel
meremosina sees
oled Sa ikka ju alles.
Me vahel on meie mõtete ämblikuvõrgulõng
läbi sadude, läbi valge vaikuse,
läbi vete lagunemiste
kerib mõteteämblik
oma lõnga kord jällegi kerra.
12.6.23
X X X / Viiu Härm
kõik tuled ma panen põlema
enne veel kui ma lahkun majast
enne veel kui ruumid tühjuvad
meie mõlema sammude kajast
ja jäävadki tuled põlema
siis kui on vaikus majas
kui ei usuta et me mõlema
samme siin üldsegi kajas
X X X / Viiu Härm
kas valge lumesaju suuremeelsus
meid siiski ühte veel ei seo
just selle saatusliku hetke eel kus
ma nagu almust saama sirutaksin peo
ja saanud kätte mõned lumeräitsmed
ja kaotanud nad läbipaistvaks veeks
need südatalve õitsemise häitsmed
ma küsiksin sult siis et mis sa teeks
kui kinni seob meid nüüd see valge side
nii et sa ära minema ei pea
ma tean mu käes kaob viimanegi pide
sa vastad mulle sõber ma ei tea
Kass / Lehte Hainsalu
Ta tuleb, su jalgade vastu end surub,
ja paitab ja ketrab ja nurrub ja nurub.
Küll jalaga tõukad või noomid et aitab,
ta ikkagi tuleb ja sabaga paitab.
Sind kiidab ja ülistab, nühkides sääri,
ehk sina küll koguni kiitust ei vääri.
Mis õnne! Ta eneseuhkusest vaba.
Ja sõpruse hinnaks on heeringasaba.
25.7.22
Arütmia / Priidu Beier
Su häält nüüd kannan ma endas
ja midagi muud mu õlgu ei koormakui punane leevike kes sinna lendas
saaks taltsutada mu südame metslooma
su häält ma silitan argsi ja suudlen
su häält oma pihus võplevat tunnen
kui abitut linnupoega keda me huuled
vaid neavad ah surma - ja unustusunne
ja härmatis katab su kahvatut nägu
vaid õhuga ühte see häälgi sulada võib
öös libahundina visklen ei teagu ei nägu
mul ole vaid ainult mu sõnade kuri võim
21.7.22
SEL ÖÖL / Leelo Tungal
SEL ÖÖL MA
kas lähen hulluksvõi muutun
või muutub miski.
Kaheksas pilvemarm
murrab end linna.
Raputan eneselt võtmeketid
ja tulen joonistama
tulekirju su seintele.
Su enda nime, su enda nime,
millest põleb mu tuba.
Põlegu sinugi oma
su enda nimest.
Olgu me mõlemad kodutud,
eks näis siis, kus kohtame teineteist.
Minu sõnade peal on
tulekahjumärk.
Sel ööl ma
kas lähen hulluks
või muutub miski?
Kõik määrdub ja muutub omaks.
Küünal kustus.
Mu pimeduse peal on
tulekahjumärk.
19.7.22
KUI MUSTAVAD UDUD/ Heiti Talvik
Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.
Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.
Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.
KUI SUURED MUSTAD LINNUD / Kari Lauren
taeva serval
mind ära näevad
ise äralennates
hirm
pudeneb mu huulilt
kaja kõrvus
seisan
ja vaatan halle kive
millel põlvitades
syndisin
- mu vangistusse vabaduse
vahekord
kes
suudax seda näha
TULEB TUTTAV ETTE/ Peep Ilmet
Yliõrn ning habras hing
paelapidi kaelas
kramp ning nari randmetes
justkui roostetaks sääl sees
sepisrauast naelad.
3.12.21
X X X / Altti Talonpoika
Mis mul päiksest Monacos?
9.2.21
X X X / Linda Ruud
Näe, tulekera merre laskub
ja meenub loojang miljon aastat tagasi
Sel silmapilgul sinuga on vaid üks olnud hing
ja laotub üle pihkude ta helendus
ehk inimese või ehk linu looma oma
Kas muudega sa iial jagasidki hetke
Kas päris lähedal saab ollagi
kes on veel sama toores, poolik
ning sõnavangis kui sa isegi
MÜRGITUS / Linda Ruud
Puudel on haarmed väänlevad, vihavad,
põõsastel turris turjad.
Seintel on kõrvad roosad ja lihavad,
tumedatel tundlad kurjad.
Udu on umbne, jäine ja hall,
kellegi jäljed on akna all,
jäljed, mis kuskilt ei alga.
Toru on hargil, kuid telefois
kordub tasane ähvardav pomin
salgad...salgad...salgad...
Seisad kui roimalt tabat,
kestab kimääride sabat,
veriseid sulgi sajab,
peegliski tõmbleb ajutu lõust.
Voolmetes võppub maja,
mulksuvad nurgad ja sopid.
Ruhmiku kurku topid,
oksendad kõigest jõust.