X X X / Rein Sander

Linn, mille tuha sees elavad tuhanded lapsed

sisaldab kõike ja seepärast välistab muu

taevas ta kohal on kinnine, kaaneta kapsel

sellesse mahuvad päike ja kurgede kluu

sellesse mahuvad kõik sinu hetked ja elud

siin on see ristteede, siin sinu rändude kaart

Kusagil alles on vel sinu lapseea lõhutud lelud

siin keset inimmerd otsima pead oma saart

KÜSIMISE KUNST / Rein Sander (3.12.1945-19.12.2025)

Kui vastus on vale, kas polnud ka küsimus väär.
Eks sõltu ka küsijast vastaja teadmiste määr.

Eks olene siht sellest rajast, mis sihile viib.

Eks lennulgi süüd, kui kord lendajal vääratab tiib. 

x x x / Jaan Kaplinski (22.1.1941-8.8.2021)

Vaatan su otsustavust: teed oma elust
range arhitektuuri. Korrus korruselt
kerkid kõrgemale. Akende ruuduline rivi
helkimas loojangukumas. Aga üks neist
kõige ülemal korrusel on paokil
ja sealt vaatab kasvavasse hämärusse
hing - öösärgis, juuksed sassis, silmad segased,
kokkusurutud suus ei tea veel
kas appihüüd või karjatus: "Minge ära!
Ärge jätke mind üksi!"
Või mõlemad korraga.

Su juurde tulles / Kalju Kangur (25.10.1925-15.1.1989)

Su juurde tulles läbin aastasajad.
Mu teel on öiste tihnikute õud,

puust jumalad ning suitsvad ohvrinõud,
ja templeis kisendavad palvetajad.

Ja visklevad suurlinnad, pordumajad,
kus peavad orgiat kõik inimtõud.
Mu teel on kõrbemaad ning tappev põud,
ja kütkeist pääsnud kõue vastukajad.

Maapõuest kostab taevani mu samm.
Saab sinus samaks soov ja vastupanu,
tulv olen ma ja murduv kaldatamm.

Kumb on meist hukkunu? Kumb hukutanu?
Me saame üheks, niudeis metsik ramm,
ühtaaegu olles joomaaeg ning janu.

XXX / Aira Kaal (9.4.1938-7.4.1988)

Ilusal ööl kuupaistel

heliseb maailm
ja tähtede kilkeid kaikub
See sünnib kõik vaikuse sees
ja suurendab veelgi vaikust
Õnnelikud, kes loevad
või laulavad,
need kes oma surma
on üle elanud
või jäädavalt uinunud
Kuid kõige õnnelikumad
õiglase und ehk magavad -
väsinult, sügavalt,
vabad mõistmise vaevast
Salane sära
või helisev vaikus,
kes mõistataks ära?
- - - - - - - -
Väinavette end uputab
meeltu kuu
Varjuribadeks muserdub
hiiglapuu
Kõik laguneb, hälbib,
kuid elab
ja heliseb võidurõõmsalt
joobudes enam ja enam
vaikuse särast
Mida küll maailm ootab?
Jumala pärast -
teist nii ilusat ööd
küll tasuks tal loota!

X / Miina Hint

Mida öelda kurjusele mis läheneb sulle

ingli või pühaku näol

aga ingli ja pühaku mängimine

on ju alati olnud suur

ja tõusev trend

pealegi pääseb niiviisi ka oma ohvrile 

kõige lähemale

suurim kurjus tuleb alati su juurde

ingli või pühaku näol

kõige süütumad sõnad huulil

X X X / Madli Morell (Maarja Undusk)

Kuskil sügaval minu sees
ootab üks teine mina
ootab pingsalt
kuskil mu sisimas
magab veel miski
ja näeb und
tulevasest ärkvelolekust
See on otsimiste uni.
Ooteuni,
samas kahtlusi täis,
äkki ei tulegi midagi.
Ja läbi selle une olen aimanud,
et me silmad
on veel kellegi jaoks
et mu suu
mu rinnad
mu käed
ja mu süda
on loodud veel kellegi jaoks
peale minu
keda ootab miski nii pingsalt
mu sees
kahtlemist täis
olmergas
eksimistpelgas
ent järelejätmatu
tulvil lootust
lootust
lootust

ARTEMIS / Madli Morell

Sa usu, elu pole ainult rusuv
ja kõik ei ole sinu vastu pahad
Sa usu, hirved jooksevad ikka su juurde
ja panevad pead su sülle
Sa usu, su noolel on head jõudu,
sinul rihtimissitkust
oh, mitte ju hirvede pihta
Sa usu, kord tabad sa päikesetäppi,
ma tean
kord ajad sa veel juured
kindlalt maasse
ja kannad õevast vilja
Head vilja kannavad ka
su rabelemised
Sa usu, siis usuvad ka teised
ja see kõik
saabki tõeks.

VANALE MAJALE / Madli Morell (Maarja Undusk)

Peagi jõuab õhtu
ja taevas tuhmub.
Aga Sina seisad ikka sealsamas
õunaia sügavuses,
süvenemisvaevas pikka üksildusse.
Sa oled seal ikka alles
ja hea, et mul on vähemalt
see teadmine.
Ja vastupidi - et Sina tead,
et minagi kuskil Sinule mõtlen.
Sinus kumiseb kiirustav Head aega,
Sulle viimaseks pillatud.
Minus Su vaikiv teadavõtmine.

Aga Sul pole kusagile kiirustada.
Soojus, mis meist jäi,
on Su seinte vahel veel alles.
Katsud teda
mõnda aegagi hoida,
veel natuke kauem kui võimalik.
Aga ahi jahtub peagi,
kuigi siibrid on rikki.
Aga tekid voodil muutuvad ikkagi niiskeks,
kuigi alles sai nähtud nende vahel
selle suve viimaseid unesid.
Sa tead, mul tuleb kaua ära olla.
Hea, et Sul on alles Su aed.
Kuuled, kuidas õunad kukuvad rohtu.
Keegi ei korja neid üles.

Rohi sosistab Sulle sügisest
ja vihm voogab alla
mööda Su aknaid
Tuul kleebib mõne lehe
Su aknaklaasi külge
sinna ta siis jääb viivuks
ahtima tühja tuppa,
justkui ei tahaks ta
saada sügiseks
surevas rohus
või padjaks mõne õuna
põse alla -
kui tal vedama peaks.
Peagi on puud päris paljad
ja Sa näed nende vahelt
ootamatult kaugele.
Kuid mina olen ikkagi
liiga siit ära,
et mind hoomata.
Kuuled, meri mosiseb,
ent tema häälgi on hall.
Ainult Su katusehari
seletab valgeid luiki.
Varsti on nemadki läinud.
Vaata, rohi, mis suvel ikka ülespoole pürgis,
on päris longu jäänud.
Päike käib ju madalalt,
kuhu sel rohulgi siis püüda.

Seened kasvavad Su õuemurul,
nende elud saavad Su pilgu all mööda
alles on nad lapsed,
juba varisevad põrmu,
kust tulidki.
Ämblik elutoas on Su seinad
oma lõngade läbi veelkord ühendanud.
Pole kedagi tulemas lõhkumata ta kodu.
Aga ka kärbseid pole kusagil näha
ja eks tuleb aeg ämblikulgi minna.
Ehk aitavad ta võrgu haprad lõngad
Su kappide, laudade, toolide vahel
Sul olla tugev Su ootuses.

Taevas on tänaseks tuhmunud,
aga kui pingutan silmi ses pimeduses,
aiman Sind ometi seal kaugel
meremosina sees
oled Sa ikka ju alles.
Me vahel on meie mõtete ämblikuvõrgulõng
läbi sadude, läbi valge vaikuse,
läbi vete lagunemiste
kerib mõteteämblik
oma lõnga kord jällegi kerra.

X X X / Viiu Härm

kõik tuled ma panen põlema

enne veel kui ma lahkun majast

enne veel kui ruumid tühjuvad

meie mõlema sammude kajast


ja jäävadki tuled põlema

siis kui on vaikus majas

kui ei usuta et me mõlema

samme siin üldsegi kajas

X X X / Viiu Härm

kas valge lumesaju suuremeelsus

meid siiski ühte veel ei seo

just selle saatusliku hetke eel kus

ma nagu almust saama sirutaksin peo



ja saanud kätte mõned lumeräitsmed

ja kaotanud nad läbipaistvaks veeks

need südatalve õitsemise häitsmed

ma küsiksin sult siis et mis sa teeks



kui kinni seob meid nüüd see valge side

nii et sa ära minema ei pea

ma tean mu käes kaob viimanegi pide

sa vastad mulle sõber ma ei tea

Kass / Lehte Hainsalu

Ta tuleb, su jalgade vastu end surub,
ja paitab ja ketrab ja nurrub ja nurub.
Küll jalaga tõukad või noomid et aitab,

ta ikkagi tuleb ja sabaga paitab.

Sind kiidab ja ülistab, nühkides sääri,
ehk sina küll koguni kiitust ei vääri.

Mis õnne! Ta eneseuhkusest vaba.
Ja sõpruse hinnaks on heeringasaba.

Arütmia / Priidu Beier

 Su häält nüüd kannan ma endas

ja midagi muud mu õlgu ei koorma
kui punane leevike kes sinna lendas
saaks taltsutada mu südame metslooma

su häält ma silitan argsi ja suudlen
su häält oma pihus võplevat tunnen
kui abitut linnupoega keda me huuled
vaid neavad ah surma - ja unustusunne

ja härmatis katab su kahvatut nägu
vaid õhuga ühte see häälgi sulada võib
öös libahundina visklen ei teagu ei nägu
mul ole vaid ainult mu sõnade kuri võim

SEL ÖÖL / Leelo Tungal

SEL ÖÖL MA

kas lähen hulluks
või muutun
või muutub miski.
Kaheksas pilvemarm
murrab end linna.
Raputan eneselt võtmeketid
ja tulen joonistama
tulekirju su seintele.
Su enda nime, su enda nime,
millest põleb mu tuba.
Põlegu sinugi oma
su enda nimest.
Olgu me mõlemad kodutud,
eks näis siis, kus kohtame teineteist.
Minu sõnade peal on
tulekahjumärk.
Sel ööl ma
kas lähen hulluks
või muutub miski?
Kõik määrdub ja muutub omaks.
Küünal kustus.
Mu pimeduse peal on
tulekahjumärk.

KUI MUSTAVAD UDUD/ Heiti Talvik

Kui mustavad udud ja taevas lööb halliks,

saab äkki kõik hääbuv su hingele kalliks.
Sa süütad siis lõhnava sigari suhu
ja tasa kaod kodust, tont ise teab kuhu.

Käid vilistes alla veel tänavaid valgeid,
teel nälginud libudel näpistad palgeid
ja hõiskad kui poisike silmates suli,
kel süda kui metsloom ja silmad kui tuli.

Sa viipad ta pimeda värava taha
ja jätad tal' kübara, mantli ja raha. -
siis kaisutad teda ja taandudes ruttu,
kaod otsekui viirastus vihma ja uttu.

KUI SUURED MUSTAD LINNUD / Kari Lauren

 taeva serval

mind ära näevad

ise äralennates

hirm

       pudeneb mu huulilt

kaja kõrvus

seisan

ja vaatan halle kive

millel põlvitades

syndisin

- mu vangistusse vabaduse 

                                           vahekord

kes

     suudax seda näha

TULEB TUTTAV ETTE/ Peep Ilmet

 Yliõrn ning habras hing

paelapidi kaelas

kramp ning nari randmetes 

justkui roostetaks sääl sees

sepisrauast naelad.

X X X / Altti Talonpoika

Mis mul päiksest Monacos?

Või kasvõi Kuust Saint-Tropez's?

Sind pole siin ju - nii on et,

see valu mul hinge viib seest...

Räpane linn ja ses tolmused mõtted,

korda Sa lähed, kui rahast vaid mõtled -

see, et Su's tunded - ei lähe ju "kaubaks",

endas neid hoides, samas jõuad Sa hauda.

Mõelda ei tohi, sest luba ei ole -

ei hoolida või - see vale ja kole.

"Unusta ta - ta ei ole õige..."

Käige kõik põrgu, mul savi sest kõigest.

Las räägivad kõik,

et Sul pole pappi,

ei Sind huvita -

las pritsivad sappi.

Sa tead, kes Sa oled,

las hauguvad koerad,

sest ainus, mis tead -

Su tunded vaid loevad.

X X X / Linda Ruud

Näe, tulekera merre laskub

ja meenub loojang miljon aastat tagasi

Sel silmapilgul sinuga on vaid üks olnud hing

ja laotub üle pihkude ta helendus

ehk inimese või ehk linu looma oma

Kas muudega sa iial jagasidki hetke

Kas päris lähedal saab ollagi

kes on veel sama toores, poolik

ning sõnavangis kui sa isegi

MÜRGITUS / Linda Ruud

 Puudel on haarmed väänlevad, vihavad,

põõsastel turris turjad.

Seintel on kõrvad roosad ja lihavad,

tumedatel tundlad kurjad.

Udu on umbne, jäine ja hall, 

kellegi jäljed on akna all,

jäljed, mis kuskilt ei alga.

Toru on hargil, kuid telefois

kordub tasane ähvardav pomin

salgad...salgad...salgad...

Seisad kui roimalt tabat,

kestab kimääride sabat,

veriseid sulgi sajab,

peegliski tõmbleb ajutu lõust.

Voolmetes võppub maja, 

mulksuvad nurgad ja sopid.

Ruhmiku kurku topid, 

oksendad kõigest jõust.