KAKS KIRJA SINULE / Sulev Kübarsepp

I

Meie vastuolud seovad meid
aga eriti ei lähenda
ikka kinnitame
armastades
armastades
oma elu
piiridesse jääda

Aga meeles
kõrged kerged taevapilved
nagu teise ellu
peatumata sõudmas
Juhuseid ja
hetki
tagamaid
selgeks rääkida
ei ole enam jõudu
kui on siduma meid jäänud
selgusetus vaid

On see armastus või
mõistmine
mis annab jõudu
mööda minna endast
kaasas miljon aastat
ahastust ja õudu
meeles
          hoida
kõrge pilve sõudu
üle selle
maa
mis ikka
omaks
saab


II
Kõik on jama
ka see et olin
tarvis on
unustada
iga päev isemoodi
        Hämaras on
        Sina ei tea
        külm on Sina ei tea
        aga näe kõneleda elust
        niimoodi läheb moodi
Kas meie saame tasa
kas meie jääme tasa
valuga makstes
armastada
et jääda
unustada et olla
täna veel elus

Äkitselt juhtub kõik
langeb valguseime
Sinu silmile
pime
seletab
Õiguse
nime

TALVEUNES / Liidia Tuulse

Nüüd lumi kaitsva müüri ette sajab
ja kustutab kõik vanad suusarajad.

Me suhkrust katusel on mustad helmeread
Et need on tihased, kas seda tead?
Ja valgeid jäneseid on tulvil tarad,
nad lumeüksinduses polegi nii arad.
Me väravasse tuisand kõrge hang,
kuid vabatahtlikult ma olen sinu vang.
Näe, õhtutaevas läidab veelgi leegi.
Meist peale tihaste ei teagi keegi.
Ma jään su juurde kuni sajab lund,
et koldetule paistel näha suvest und.