EHITAJAD / Jüri Talvet

Mõnikord, kui oled unustanud end minu juurde
olen tundnud: jah, nüüd tabagu mind välk!
Ärgu tulgugi ärkamist!
Kuid sa tõused ja ärkan mina
ja jälle on meie vahel klaas,
mida mööda libisedes käsi tajub külma.
Päev läbi suhtleme asjade ja kehade kaudu,
telefonitoru liibub kõrva külge,
kuid kohale ei jõua muu kui pelk sõnum,
lõhnatu, värvitu, soojuseta.
Vastavalt oma vormile, suurusele
ja soole inimesed kord lähenevad
üksteisele, kord kaugenevad.
Tekkinud on hulganisti vastavusi,
mida kinnitavad lapsed.
Ainult nende käekeste all sulab klaas,
ainult nemad eksimatult leiavad
üles hinge salamere öös.
Siis kordub kõik: nad kasvavad,
ärkavad, teavad, katsuvad
mitte eales unustada oma
kohust ehitada klaasist seina.

OH JÄÄKS MU ELLU SEE SOOJUS SU PIHUS / Valev Mirtem

Udurõskus männikus, kinnikäest,
mere poole laskume mäest.
Okkaist punaseks parkunud muld.
Su käsi on soe, sul on peopesas tuld!
Veepiiril kõnnime, kingataldu
ei ulatu laine. Liiv kõva ja kaldu.
On juhtumas midagi? Rabavat tõtt
meis?...Äratundmine, omaksvõtt?
Hinges-vaimus ju küll; kas see voogab ka ihus?
Kas kinnitab seda soe sumedus pihus?
Tiheneb udus ja õhtune vine.
Peos valgus ja soojus imeline
kas mähkuda ühte võib, nii et ta ise
liidab meis vaimse ja ihulise...
või äkki just hävitab õrna ja aimse
me vahel tekkiva hingelisvaimse
läheduse?...Oh teada ihkan...
Nii on, nagu tunned...kas küsin? -
Ei tihka, peashuugab vaid: hinges ja vaimus ja ihus...
Oo, jääks mu ellu su soojus su pihus!